Raamatupidamiskohustuslase kasutatavad arvestuspõhimõtted ja informatsiooni esitusviis

Avaldatud juuli 12, 2010

Raamatupidamise sise- eeskirjades näidatakse kuidas toimuvad ettevõttes :

• rahaliste vahendite arvestus
• nõuete ja ettemaksete arvestus
• varude arvestus
• põhivara arvestus
• kohustuste arvestus

Rahaliste vahendite arvestus

Kuna kassaarvestuse korda Eesti raamatupidamise seadus ei reguleeri siis kehtestatakse arvestuse kord ja dokumenteerimine oma sise-eeskirjadega. Kassaarvestus võib näiteks toimuda ka ainult kassaraamatus, mille kannete õigsust kinnitab vastutav isik oma allkirjaga. Samas aga peab kassaarvestus võimaldama kassas oleva sularaha jäägi tuvastamist iga päeva lõikes.

(Riigikohtu 2002.aasta 2.oktoobri otsuse nr 3-3-1-40-02 kohaselt ei pea kassa sissetulekute ja väljaminekute kohta koostama eraldi ordereid, kui kassaraamat viitab muudele algdokumentidele ning kassaraamatu kannete vastavus algdokumentidel näidatud arvandmetega on kontrollitav.)

Kui ettevõttes on vajalik koostada kassaordereid, siis peavad orderitel olema täidetud dokumentidele esitatud nõuded. Siin tuuakse eraldi välja  millised on nõuded kassakäibe dokumentidele ja millal vormistatakse.
Näiteks, sissetuleku dokument vormistatakse tehingu toimumisel ja väljastatakse kliendile. Väljamineku dokumendil peab olema sularaha arvestuse eest vastutava isiku allkiri.

Nõuete ja ettemaksete arvestus

Lühiajalised nõuded ja tehtud ettemaksud liigitatakse gruppide kaupa järgmiselt:

• nõuded ostjate vastu
• maksude ettemaksed ja tagasinõuded
• muud lühiajalised nõuded
• ettemaksed teenuste eest

Ettevõtete praktikas sisaldab bilansikirje “Nõuded ostjate vastu sageli olulisel hulgal ebatõenäoliselt laekuvaid arveid. Kui aga võlgniku maksevõime on madal ja tekib kahtlus maksete laekumises, tuleb nõudeõiguse nominaalväärtust vähendada. Selleks kantakse ostjatelt laekumata arved, mille laekumise tõenäolisuse kaheldakse, kuluks. Kasumiaruande skeem 1 puhul tuleb kanda ebatõenäolised arved kasumiaruandes kirjele mitmesugused tegevuskulud.
Kehtestage ettevõttesisesed nõuete hindamise põhimõtted ja tegevusplaan. Põhimõtete koostamisel tuleks lähtuda ettevõtja antavatest maksetähtaegadest: üldjuhul on makse tähtaegadeks 7–30 päeva ja seega võiks öelda, et kui antud tähtajaks nõuded laekunud ei ole, on need maksetähtaja ületanud nõuded ning nendega tuleks viivitamatult tegelema hakata.

“Muud lühiajalised nõuded”. Kui juhatuse liige teeb sularaha arveldusi sagedamini on soovitav määrata sise-eeskirjadega kindlaks arvelduste ja aruandluse kord ning luua raamatupidamises selle jaoks eraldi konto. Paljudes väikestes äriühingutes kus kogu sularaha ongi juhatuse liikme käes kasutatakse taolist arvelduste kontot tihti kassakonto asemel. Sellise kuluaruande konto eelis on see, et erinevalt kassast võib saldo olla nii deebetis kui ka kreeditis. Kui arvelduste saldo pikemat aega näitab juhatuse liikme võlgnevust äriühingule ning võlgnevuse saldo ületab märkimisväärselt käibeid, siis on riskide maandamiseks otstarbekas arvestada igakuiselt saldolt intressi määraga mis on kehtestatud Rahandusministri 29.12.1999 määrusega nr 120-RTL2000, 1,2. Alates 1.01.2010 laenuintressi alammääraks on 2% aastas.

Varude arvestus

Varud on varad, mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus, toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus, tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel. Keskne küsimus varude arvestuses on nende maksumuse määratlemine.

Eristada tuleb materjalide ja kaupade soetusmaksumust, mis moodustub nende ostuhinnast ning muudest soetamisega seotud kuludest, mis on vajalikud varu viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse (veokulud, tollimaks jm).

Valmistoodang ja lõpetamata toodang võetakse arvele nn tootmisomahinnas, mis sisaldab nii otseseid tootmiskulusid (materjali maksumus, tööliste palgad jne) kui ka tootmise üld- kulusid (tootmisseadmete amortisatsioon, remondikulu, tootmisega seotud juhtkonna palgad jne), milleta nende varud ei oleks praeguses koguses ja seisundis.

Varude soetusmaksumusse ega tootmisomahinda ei lülitata kulusid, mida käsitletakse perioodikuludena ning kajastatakse kasumiaruandes eraldi, näiteks normaalsest suuremad tootmiskaod, ladustamisega seotud kulud, v.a. juhul, kui need on vältimatud tootmisprotsessi käigus, üldkulud, mis ei ole vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse, turustuskulud.

Varusid kajastatakse bilansis nende soetusmaksumuses või neto realiseerimismaksumuses sõltuvalt sellest, kumb on madalam.

Varude soetusmaksumuse viimine vastavusse neto realiseerimismaksumusega vastab arvestusprintsiibile, mille kohaselt vara ei tohi olla arvel kõrgema väärtusega, kui loodetakse saada tulu selle müügist. Hea raamatupidamistava kohaselt peaks allahindlus toimuma individuaalselt erinevate kaupade või toodete lõikes.

Allahindluse põhjused ja summad tuleb korrektselt dokumenteerida. Kui kahju selgub alles siis, kui väärtust kaotanud varu madala hinnaga müüakse maha või veetakse prügimäele, tuleb kahju näidata tekkepõhiselt perioodil, mil see tegelikult tekkis.

Varude arvestussüsteem

Kastusel on kaks varude arvestussüsteemi;

• varu pidev (jooksev) arvestussüsteem,
• varu perioodiline arvestussüsteem.

Ettevõte teeb vastava valiku ning fikseerib selle raamatupidamise sise-eeskirjas.

Varu pidevat arvestussüsteemi iseloomustavad:

• üksikasjaliku arvestuse pidamine varu liikumise kohta (nii sissetuleku kui ka väljamineku kohta);
• müüdud varu soetusmaksumus määratakse sedamööda, kuidas seda müüakse;
• raamatupidamisandmed aruandeperioodi lõpul näitavad varu jääki ja tema soetusmaksumust;
• inventuure viiakse läbi kontrolli eesmärgil, raamatupidamise andmed ei pruugi alati kokku langeda varu inventuuri andmetega, kuna tegelikkuses võib esineda varuobjektide riknemisi, vargusi ja muid kadusid. See võimaldab kindlaks määrata varu vähenemist kadude või riknemise tõttu;
• selle süsteemi kasutamine võimaldab saada operatiivset infot varu tegeliku seisu kohta, mis võimaldab täpsemalt ajastada tellimusi.

Varude arvestuse pideva süsteemi peamiseks puuduseks peetakse tema suurt töömahtu, kuid süsteemi rakendamist hõlbustab arvutite ja teiste andmetöötlusseadmete (vöötkoodi lugemisseadmed, skannerid ) kasutamine.

Varu perioodilist arvestussüsteemi iseloomustavad:

• ei peeta aruandeperioodi jooksul üksikasjalikku arvestust varu väljamineku ja lõppjäägi
kohta, arvestust peetakse ainult sissetuleku kohta;
• varu lõppjääk ja väljaminek tehakse kindlaks perioodiliselt – kuu, kvartali või aasta lõpus;
• aruandeperioodi lõpul viiakse läbi olemasoleva varu inventuur;
• väljaläinud varu kogust ja soetusmaksumust määratakse inventuuri andmeil järgmiselt: varu jääk aruandeperioodi algul + varu sissetulek perioodi jooksul – varu jääk aruandeperioodi lõpul inventuuri andmeil.

Selle süsteemi puudused:

• puudub jooksev ülevaade varu struktuurist ja kogustest, seetõttu on kontroll varu üle nõrk;
• ei ole võimalik varu väljaminekust eristada puudujääkidele ja kadudele langevat osa.

Perioodilise süsteemi eeliseks peetakse arvestuse lihtsust. See süsteem ei eelda automatiseeritud andmetöötlussüsteemi. Selle rakendamisel tuleks kaaluda, kas see tasub ennast ära, sest võimaldab varjata varu puudujääke.

Varu hindamise meetodid

Äritegevuses on tavaline, et sama kauba (materjali) soetushinnad aruandeperioodi jooksul muutuvad. Üpris tavaline on olukord, kus varuobjektide hinnad aasta jooksul mitu korda muutuvad. Hindade muutumise tingimustes peab ettevõte valima varu jäägi (kajastub bilansis) ja väljamineku (kajastub kasumiaruandes) hindamise korra.

Finantsarvestuses ei ole eesmärgiks kajastada varu tegelikku (füüsilist) liikumist, vaid kajastada kuluna varu väljaminekut soetusmaksumuses (tootmisomahinnas). Arvestuse lihtsustamise eesmärgil on välja töötatud mitmeid meetodeid.

Raamatupidamise Toimkonna juhend nr 4 “Varud” võimaldab varu hindamisel kasutada kolme meetodit:

individuaalmaksumuse meetod;
kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetod;
FIFO meetod (first in, first out, esimesena sisse, esimesena välja).

Otsuse varu hindamise meetodi valiku kohta langetab ettevõtte juhtkond ja vastav otsus fikseeritakse raamatupidamise sise-eeskirjas.

Individuaalmaksumuse meetod

Kui varu üksikud objektid on üksteisest selgelt eristatavad, kuna neid on piiratud koguses, saab neid identifitseerida soetamise momendist kuni müügimomendini, siis lähtutakse nende soetusmaksumuse kindlaksmääramisel konkreetselt iga objekti soetamiseks tehtud kuludest (individuaalmaksumuse meetod). Seda meetodit kasutatakse kallihinnaliste kaupade nagu autod, unikaalsed kunstiväärtused, juveelitooted, tellimusel valmistatav mööbel jm.

Paraku ei ole konkreetse varuobjekti soetusmaksumuse määramine suurte koguste ja laia nomenklatuuri korral kuigi lihtne. Suure töömahukuse tõttu on ta ebapraktiline, seetõttu on enamlevinud kas FIFO- või kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetod.

Kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetod

Kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetodi rakendamisel loetakse varu iga üksiku objekti soetusmaksumuseks perioodi algvaru soetusmaksumuse ja perioodi jooksul soetatud objektide soetusmaksumuste kaalutud keskmist. Kaalutud keskmist võib ümber arvutada kas iga uue partii saabumise järel (nn libisev kaalutud keskmine) või üks kord iga teatud perioodi (nt nädal või kuu) lõpul (nn perioodiline kaalutud keskmine).

Kaalutud keskmise soetusmaksumuse arvutamise kord ja sagedus sätestatakse raamatupidamise sise-eeskirjas.

Bilansis näidatava varu lõppjäägi hindamine toimub järgmiselt:
1) arvutatakse keskmine soetusmaksumus algjäägi ja kogu sissetuleku kohta;
2) lõppjääk hinnatakse keskmises soetusmaksumuses.

Aruandeperioodil kulutatud materjali soetusmaksumus arvutatakse saldomeetodil:
ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK

Antud meetod ignoreerib asjaolu, et varu on kujunenud eri ajal ja erineva tegeliku soetusmaksumusega ning üldistab hinnaerinevused. Keskmise soetusmaksumuse meetod on käesoleval ajal enamkasutatav.

FIFO-meetod

FIFO-meetodi (nimetatakse ka järjekorra meetodiks) rakendamisel eeldatakse, et varu müüakse (kasutatakse) tema soetamise järjekorras (st esmalt kantakse kuluks algjääk, seejärel esimesena saabunud partii jne), seega lõppvarusse jäävad hilisemad partiid. Varu lõppjäägi soetusmaksumus arvutatakse viimasena saabunud ja veel müümata (kasutamata) partii (de) soetusmaksumustest lähtudes.

Aruandeperioodil müüdud kaupade (või tootmises kasutatud materjali) soetusmaksumus leitakse saldomeetodil:
ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK

FIFO-meetodit iseloomustab hindade pideva tõusu korral soodne mõju nii ärikasumi kujunemisele, sest varu kantakse kuluks väiksemana, kui ka bilansile, kuna lõppvaru näidatakse suuremana. Mida kõrgem on inflatsioon, seda efektiivsem on tulemus. Antud meetod võib osutuda kasulikuks finantsaruannete koostamisel. Näiteks laenu taotlemisel nõuab pank varalist tagatist, milleks võivad olla ka ettevõtte omanduses olevad varud, kasutades FIFO- meetodit saab neid näidata bilansis suuremana.

Rahvusvahelises arvestuspraktikas on kasutusel ka LIFO-meetod (“last in – first out” - viimasena sisse – esimesena välja). See on vastupidine meetod FIFO-le. RTJ 4 ei näe ette selle meetodi rakendamist Eesti arvestuspraktikas.

Eraldi varuliigina kajastatakse ” Müügiks ostetud kaupu” ja “Ettemakseid tarnijatele“.

Põhivara arvestus

Materiaalne põhivara on materiaalne vara, mida ettevõte kasutab toodete tootmisel, teenuste osutamisel või halduseesmärkidel ning mida plaanitsetakse kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta ja mille soetusmaksumuse alampiiri kehtestab iga ettevõtte ise.

Põhivarade ennetähtaegsel mahakandmisel vormistatakse põhivara mahakandmise akt.

Põhivara objekti arvele võtmisel määratakse tema kasulik eluiga ja selle alusel amortisatsiooni norm. Erandiks on piiramatu kasutuseaga objektid (maa, püsiva väärtusega kunstiteos, raama-tud jne.), mida ei amortiseerita.

Vara amortiseerimine algab tema kasutusele võtmisest ja seda tehakse kuni vara on täielikult amortiseerunud ja mahakantud. Kui täielikult amortiseerunud vara on kasutuses, hoitakse seda null- jääkväärtuses bilansis kuni vara eemaldatakse kasutusest. Põhivara müügi korral eemaldatakse bilansist põhivara soetusmaksumus kui akumuleerunud kulum. Põhivarade ennetähtaegsel mahakandmisel vormistatakse põhivara mahakandmise akt.

Ettevõtte vara kasutamisest

Ettevõtte tarbeks ostetud sõiduauto ettevõtluse otstarbel tehtavate sõitude kohta peetakse sõidupäevikut, kuhu märgitakse:

• sõiduauto omaniku või valdaja nimi või nimetus ja isiku- või registrikood;
• sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed;
• kuupäev ja sõiduauto spidomeetri alg- ja lõppnäit iga sõidukorra puhul;
• sõidu eesmärk iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega seotud sõidukorra puhul.

Ettevõtte sõiduautoga ei ole üldjuhul lubatud teha isiklikke sõite.

Erandjuhtudel sõiduauto isiklikeks sõitudeks kasutamise korral lähtutakse töötajalt hüvitise sissenõudmisel Rahandusministri vastavast määrusest, mis kehtestab ettevõtte sõiduauto isiklikuks otstarbeks kasutamise eest tasu määramise.

Kohustuste arvestus

Kohustused jagunevad lühiajalisteks ja pikaajalisteks kohustusteks. Kõik kohustused, mille täitmise täht aeg on 12 kuu jooksul, on lühiajalised ja need, mille täitmise tähtaeg on üle 12 kuu on pikaajalised. Kohustused jagunevad:

• võlakohustused
• ostjate ettemaksed
• võlad tarnijatele
• muud võlad
• maksuvõlad
• viitvõlad
• eraldised
• muud ettemakstud tulud

Võlakohustused jagunevad laenudeks ja kapitalirendi kohustusteks ja muudeks võlakohustusteks.

Viitvõlad jagunevad võlad töövõtjatele, dividendivõlad, intressivõlad, muud viitvõlad.
Töötasu arvestuse aluseks on töötajate lepingulised püsiandmed ja perioodi tööajatabeleid Puhkusekohustuse arvutamise aluseks on puhkuste ajakava. Bilansipäeval arvestatakse iga töötaja isiku lõikes puhkusekohustuse summa koos maksudega ja kajastatakse kirjel Võlad töövõtjatele.

Muude viitvõlgadena kajastatakse arveldusi aruandvate isikutega, arveldusi töötajatega lähetuskulude arvestamiseks ja maksmiseks ja muid tekkepõhiselt arvestatud kohustusi.

Tags: , , , , , , , , , , , ,

Jäta vastus