Raamatupidamise ajaloost

Avaldatud juuli 5, 2010

Luca PacioliTeoreetilise aluse sai süsteemikindel arvepidamine 15.sajandi lõpul. Aastal 1494 ilmus Veneetsias matemaatikust frantsiskaani munga Luca Pacioli esimene arvestusalane teos “Summa de Arithmetica, Geometria, Proportioni, et Proportionalita”.

Pacioli kahekordse kirjendamise traktaat on olnud vundamendiks, millele baseeruvad praktiliselt kõik arvestusalased kirjutised. Sageli nimetatakse Paciolit “Raamatupidamise Isaks” kuigi ta ei leiutanud süsteemi välja, vaid kogus ja korraldas ning süstematiseeris mitmesuguseid majapidamistes ja kaupmeeste juures kasutusel olnud tehingute ülestähendamise viise.

Pacioli arvestussüsteem kujutas pöördepunkti arvestuse arengus. Selle peamine eesmärk oli hankida informatsiooni omanikule, andes aru ülesannete täitmisest ja olles krediidi andmise aluseks. Tehti vahet omaniku ja omandi vahel. Samas aga puudusid arvestusperioodi ja äritegevuse järjepidevuse mõisted, kasum toodi välja tehingu lõpetamisel, viiviseid ei arvestatud.

Ametlik arvestuse reeglistik võeti kasutusele 1673.a. Prantsusmaal, mis muuhulgas nõudis bilansi koostamist iga kahe aasta järel.

Raamatupidamise praktikas on kasutusel nii ühe- kui ka kahekordne raamatupidamise süsteem. Ühekordse raamatupidamise õpik ilmus kolmsada aastat pärast kahekordse raamatupidamise esimest õpikut.

Vahe ühekordse ja kahekordse raamatupidamise süsteemi vahel on kapitali ja tulemuste väljaselgitamise korras ja viisis.

Ühekordse arvestuse puhul majandustehing registreeritakse raamatupidamisregistris üks kord. Sellise andmete registreerimise tulemusel ei ole võimalik ilma varasid inventeerimata koostada bilanssi ja välja tuua majandustulemusi.

Kahekordset raamatupidamissüsteemi kasutades on tagatud arvestusandmete sisemise kontrolli võimalus, samuti saab koheselt selgitada majandustegevuse lõpptulemuse, ilma et oleks vaja ettevõtte varad täiendavalt üle lugeda.
Kahekordse kirjendamise meetodit kasutades kirjendatakse toimunud majandustehing vähemalt kahele kontole, ühe konto deebetisse ja teise konto kreeditisse (lihtkirjend).

Läbi aegade on kasutusel olnud mitmesuguseid raamatupidamise süsteeme.
Enam kasutusel olevate ja levinumate põhisüsteemide hulka kuuluvad – itaalia, saksa, prantsuse-inglise ja ameerika süsteemid.

itaalia süsteem ITAALIA SÜSTEEM

Arvestust peeti  kahes põhiraamatus. Kõik muudatused majandusüksuse varades kirjutati esiteks päevaraamatusse, seejärel pearaamatusse. Kindlaksmääratud ajal tehti kokkuvõtted ja toodi välja lõppseisud. Süsteemi arenedes hakati detailsema arvestuse pidamiseks kasutama mitmeid abiraamatuid, millede kokkuvõtteid võrreldi pearaamatu andmetega.

SAKSA SÜSTEEM

Süsteemi väljaarendamise aluseks oli vajadus võimaldada mitmel inimesel üheaegselt päevaraamatut pidada. Muudatuste registreerimine majandusüksuse varades jagati kahte ossa- muutused raha eest ja muudatused võlgu või mitte raha eest, seega peeti kahte päevaraamatut ühel ajal, kusjuures sissekanded neisse tehti iga päev. Pearaamatusse aga võis sissekandeid teha kas iga päev või teatava aja, näiteks nädala, kuu jne., kaupa.

saksa süsteem
prantsuse- inglise süsteem PRANTSUSE- INGLISE SÜSTEEM

Süsteem erines saksa süsteemist selle poolest, et majandustehingute  kronoloogiliseks registreerimiseks kasutati  mitut žurnaali, kus igas neist kajastati kindlat ühelaadsete tehingute rühma. Niisugune süsteem võimaldas ulatuslikumalt tööjaotust ja madalama kvalifikatsiooniga töötajate kasutamist, sest ühelaadsete tehingute kandmiseks kindlatesse žurnaalidesse ei olnud vaja tunda kõiki raamatupidamise reegleid.

AMEERIKA SÜSTEEM

Ameerika süsteemi iseärasuseks oli asjaolu, et kahe põhiraamatu asemel võeti kasutusele üks põhiraamat, kus igal leheküljel oli kaks osa- üks päevaraamatu ja teine pearaamatu jaoks. See süsteem nõudis tingimata abiraamatute pidamist. Süsteem sobis väikestele, suhteliselt püsiva tehingute ringiga ettevõttele.

ameerika süsteem

Kõigi kirjeldatud nelja süsteemi puhul kasutati pearaamatu andmeid käibeandmiku ja bilansi koostamiseks.