Raamatupidamise ajaloost

Luca PacioliTeoreetilise aluse sai süsteemikindel arvepidamine 15.sajandi lõpul. Aastal 1494 ilmus Veneetsias matemaatikust frantsiskaani munga Luca Pacioli esimene arvestusalane teos “Summa de Arithmetica, Geometria, Proportioni, et Proportionalita”.

Pacioli kahekordse kirjendamise traktaat on olnud vundamendiks, millele baseeruvad praktiliselt kõik arvestusalased kirjutised. Sageli nimetatakse Paciolit “Raamatupidamise Isaks” kuigi ta ei leiutanud süsteemi välja, vaid kogus ja korraldas ning süstematiseeris mitmesuguseid majapidamistes ja kaupmeeste juures kasutusel olnud tehingute ülestähendamise viise.

Pacioli arvestussüsteem kujutas pöördepunkti arvestuse arengus. Selle peamine eesmärk oli hankida informatsiooni omanikule, andes aru ülesannete täitmisest ja olles krediidi andmise aluseks. Tehti vahet omaniku ja omandi vahel. Samas aga puudusid arvestusperioodi ja äritegevuse järjepidevuse mõisted, kasum toodi välja tehingu lõpetamisel, viiviseid ei arvestatud.

Ametlik arvestuse reeglistik võeti kasutusele 1673.a. Prantsusmaal, mis muuhulgas nõudis bilansi koostamist iga kahe aasta järel.

Raamatupidamise praktikas on kasutusel nii ühe- kui ka kahekordne raamatupidamise süsteem. Ühekordse raamatupidamise õpik ilmus kolmsada aastat pärast kahekordse raamatupidamise esimest õpikut.

Vahe ühekordse ja kahekordse raamatupidamise süsteemi vahel on kapitali ja tulemuste väljaselgitamise korras ja viisis.

Ühekordse arvestuse puhul majandustehing registreeritakse raamatupidamisregistris üks kord. Sellise andmete registreerimise tulemusel ei ole võimalik ilma varasid inventeerimata koostada bilanssi ja välja tuua majandustulemusi.

Kahekordset raamatupidamissüsteemi kasutades on tagatud arvestusandmete sisemise kontrolli võimalus, samuti saab koheselt selgitada majandustegevuse lõpptulemuse, ilma et oleks vaja ettevõtte varad täiendavalt üle lugeda.
Kahekordse kirjendamise meetodit kasutades kirjendatakse toimunud majandustehing vähemalt kahele kontole, ühe konto deebetisse ja teise konto kreeditisse (lihtkirjend).

Läbi aegade on kasutusel olnud mitmesuguseid raamatupidamise süsteeme.
Enam kasutusel olevate ja levinumate põhisüsteemide hulka kuuluvad – itaalia, saksa, prantsuse-inglise ja ameerika süsteemid.

itaalia süsteem ITAALIA SÜSTEEM

Arvestust peeti  kahes põhiraamatus. Kõik muudatused majandusüksuse varades kirjutati esiteks päevaraamatusse, seejärel pearaamatusse. Kindlaksmääratud ajal tehti kokkuvõtted ja toodi välja lõppseisud. Süsteemi arenedes hakati detailsema arvestuse pidamiseks kasutama mitmeid abiraamatuid, millede kokkuvõtteid võrreldi pearaamatu andmetega.

SAKSA SÜSTEEM

Süsteemi väljaarendamise aluseks oli vajadus võimaldada mitmel inimesel üheaegselt päevaraamatut pidada. Muudatuste registreerimine majandusüksuse varades jagati kahte ossa- muutused raha eest ja muudatused võlgu või mitte raha eest, seega peeti kahte päevaraamatut ühel ajal, kusjuures sissekanded neisse tehti iga päev. Pearaamatusse aga võis sissekandeid teha kas iga päev või teatava aja, näiteks nädala, kuu jne., kaupa.

saksa süsteem
prantsuse- inglise süsteem PRANTSUSE- INGLISE SÜSTEEM

Süsteem erines saksa süsteemist selle poolest, et majandustehingute  kronoloogiliseks registreerimiseks kasutati  mitut žurnaali, kus igas neist kajastati kindlat ühelaadsete tehingute rühma. Niisugune süsteem võimaldas ulatuslikumalt tööjaotust ja madalama kvalifikatsiooniga töötajate kasutamist, sest ühelaadsete tehingute kandmiseks kindlatesse žurnaalidesse ei olnud vaja tunda kõiki raamatupidamise reegleid.

AMEERIKA SÜSTEEM

Ameerika süsteemi iseärasuseks oli asjaolu, et kahe põhiraamatu asemel võeti kasutusele üks põhiraamat, kus igal leheküljel oli kaks osa- üks päevaraamatu ja teine pearaamatu jaoks. See süsteem nõudis tingimata abiraamatute pidamist. Süsteem sobis väikestele, suhteliselt püsiva tehingute ringiga ettevõttele.

ameerika süsteem

Kõigi kirjeldatud nelja süsteemi puhul kasutati pearaamatu andmeid käibeandmiku ja bilansi koostamiseks.

Bilanss

juuli 6, 2010 2 kommentaare

Raamatupidamisbilanss kajastab ettevõtte majanduslikku hetkeseisu.

Ettevõttes võib koostada bilanssi nii tihti kui vaja kas või iga majandustehingu järgselt aga see ei ole otstarbekas.

Mida lühem on periood, seda problemaatilisem on saada õiget infot majandustegevusest, sest mida kiiremini informatsioon on ette valmistatud seda suurem on vigade tekkimise tõenäosus.

Selle asjaolu tõttu  on aruandekuu tulemused vähem usaldatavamad kui kvartali tulemused ja need omakorda vähem usaldusväärsemad kui aastatulemused.

Raamatupidamise seaduse kohaselt tuleb bilanss koostada majandusaasta lõpu kuupäevaga ning võrdluseks jäetakse kõrvale eelmise aasta lõpu seis.

Bilanss kujutab endast kahe poolega tabelit, mille vasakut poolt nimetatakse aktivaks ja paremat poolt passivaks.

Bilanssi koostamine tabelina ei ole kohustuslik. Võib kasutada ka moodust, et algul esitatakse kõik aktiva kirjed ja siis passiva kirjed.

Lihtsustatud kujul võib bilansi põhiosa kujutada järgmiselt:

bilansi struktuur Bilansi aktivas kajastatakse ettevõtte varasid ning passivas nende varade katteallikaid ehk kust need varad on saadud.

Bilansi aktiva ja passiva elemente nimetatakse bilansikirjeteks.

Aktiva ja passiva kirjete loetelu on ära toodud Eesti Vabariigi raamatupidamise seaduse (RPS)- lisas nr.1.
Kui teie raamatupidamise aruandluses on kirjeid, mis seaduse loetelust puudub siis pole keelatud bilansi koostamisel see kirje sinna lisada. Bilansikirjete sisu on äratoodud Eesti Vabariigi Raamatupidamistoimkonna juhendites -RTJ2

Sõltuvalt bilansi poolest on tegemist aktiva- või passivakirjega.
Bilansi aktiva kirjete üldsumma peab võrduma bilansi passiva kirjete üldsummaga.

Aktivakirjed iseloomustavad ettevõtja käibe- ja põhivara koostist.
Passivakirjed iseloomustavad ettevõtja kohustuste ja omakapitali koostist.

Ettevõttes toimuvad majandusoperatsioonid toovad kaasa muutusi bilansi kirjetes.
Arvestuses tuleb alati lähtuda asjaolust, et iga majandustehing muudab vähemalt kahte bilansikirjet, millega kaasneb kas bilansi struktuuri- või bilansimahu muutus.

Võimalike bilansimuutustena esineb neli varianti, mille puhul aktiva ja passiva tasakaal jääb püsima:

1. muutus:
VARA ÜMBERPAIKNEMINE, kajastub ainult AKTIVAS,
bilansimaht ei muutu.

Näide. Kui ostate raha eest masina, siis ei tule mõelda, et bilansikirje “raha” muundus bilansikirjeks “masinad” , vaid pigem nii, et samaaegselt kirje “raha” vähenes ja kirje “masinad” suurenes. Selle tehingu tulemusena toimub muutus ainult bilansi aktiva struktuuris.

2. muutus:
VARA KATTEALLIKATE ÜMBERPAIKNEMINE, kajastub ainult PASSIVAS,
bilansimaht ei muutu.

Näide. Kui kasumijaotamise otsuse põhjal kannate puhaskasumist  kohustuslikku reservkapitali e/v põhikirjas ettenähtud osa, siis kirje “aruandeaasta puhaskasum” väheneb ja kirje “kohustuslik reservkapital” suureneb, toimub muutus ainult bilansi passiva struktuuris.

3. muutus:
VARA JA VARA KATTEALLIKATE SUURENEMINE, kajastub AKTIVAS ja PASSIVAS,
bilansimaht suureneb.

Näide. Pangast laenu saamine – saate raha, see suurendab panga saldot. Teiselt poolt aga suureneb kohustuse rida – tekib võlg panga ees ja täpselt samas suurusjärgus. Ühe laenutehinguga olete muutnud bilansi mõlemaid pooli suurenevalt võrdses osas.

4. muutus:
VARA JA VARA KATTEALLIKATE VÄHENEMINE, kajastub AKTIVAS ja PASSIVAS,
bilansimaht väheneb.

Näide. Kui enne võtsime laenu, siis nüüd maksame tagasi – maksate laenu tagasi, raha jääb vähemaks, see vähendab panga saldot. Teiselt poolt aga väheneb ka kohustuse rida – võlg panga ees kaob, täpselt samas suurusjärgus ning väheneb kogu bilansi passivapool. Ühe laenu tagasimaksega olete muutnud bilansi mõlemaid pooli vähenevas suunas ja võrdses osas.

Kuna ettevõtte tegevuses toimub majandustehinguid palju ja pidevalt siis kõiki jooksvalt bilansikirjetel muutustena kajastada on praktiliselt võimatu ja ebaotstarbekas.

Sellest tulenevalt on vajalik sisse seada iga bilansikirjele eraldi arvestus, mida tehakse kontodel.

Konto

Konto (it.conto) tähendab “arvet”.
Igale bilansi- ja kasumiaruande kirjele avatakse konto ja jooksvat arvestust peetakse taolistel üksikarvetel. See võimaldab majandustegevusest tulenevaid tehinguid jooksvalt näidata väljaspool bilanssi.

Kirjapildis võib kontot näha mitmeti. Näiteks konto “Kassa” väljavõte kujutab endast tabelivormi ehk raamatupidamisregistri väljavõtet. Kõige lihtsam vorm konto kujutamiseks on konto rist.

konto Konto rist

Kontol on kaks poolt DEEBET ja KREEDIT.

Bilansi järgi eristatakse aktiva- ja passivakontosid.
Kontod, kus registreeritakse varas toimuvaid muudatusi, on aktivakontod.
Ettevõtte kohustuste ja omakapitali muutumist kajastatakse passivakontodel.

aktiva passiva

Deebeti ja kreediti tähendus aktivakontodel ja passivakontodel on erinev.

Aktivakonto deebetis näidatakse algsaldo, suurenemine ja lõppsaldo.
Aktivakonto kreeditis näidatakse vähenemine.
Passivakonto kreeditis näidatakse algsaldo, suurenemine ja lõppsaldo.
Passivakonto deebetis näidatakse vähenemine.

Bilansi aktivakirjete summad kantakse algsaldona vastavate aktivakontode deebetisse.
Bilansi passivakirjete summad kantakse algsaldona vastavate passivakontode kreeditisse.
Kontode deebetisse kantud algsaldode üldsumma peab võrduma kontode kreeditisse kantud algsaldode üldsummaga.

Raamatupidamises kasutatakse veel aktiva- passivakontosid, kontraaktiva- ja kontrapassivakontosid ning tulemuskontosid.

Aktiva- passivakontosid kasutatakse mitmesuguste arvelduste arvestamiseks.
Neil kontodel võib üheaegselt esineda nii deebet- kui kreeditsaldo.

Kontraaktivakonto reguleerib mingi aktivakonto jääki, kuid ise on passivakonto iseloomuga. Niisuguseks kontoks, mida tavaliselt kasutavad kõik ettevõtted, on “Põhivara kulum”, mille saldo näitab, kui palju materiaalse põhivara soetusmaksumusest on juba mahaarvestatud kuludesse (näidatud kasumiaruandes). Sellel kontol peetakse arvestust nagu tavalisel passivakontol, kuid bilansis näidatakse selle konto saldo miinusmärgiga aktiva poolel. Sellega reguleeribki nimetatud konto aktivakontode jääki bilansis.

Kontrapassivakonto reguleerib mingi passivakonto jääki olles ise aktivakonto iseloomuga.
Näiteks: Oma aktiate või osade tagasiostmise puhul  kontol “Oma aktsiad või osad” saldo näidatakse miinusmärgiga bilansi passiva poolel.

Tulemuskontot kasutatakse toodangu, kaupade, teenuste jne müügitulemuste väljatoomiseks. Tulemuskontol puudub alg- ja lõppsaldo, sest müügitulemus- kasum või kahjum- kantakse arvestusperioodi lõpus sellelt kontolt perioodi kasumi(kahjumi) kontole.

Sõltuvalt info detailiseerituse astmest jaotatakse kontod sünteetilisteks (sünteesivateks) kontodeks (control accounts) ja analüütilisteks kontodeks (subsidiary accounts).

Analüütilised kontod detailiseerivad konkreetset sünteetilist kontot. Sünteetilistele kontodele on enamasti võimalik avada mitut analüütilist kontot. Näiteks sünteetilise konto “Nõuded ostjate vastu” analüütilistel kontodel peetakse arvestust konkreetsete ostjate (klientide) kohta.

Sünteetiliste ja anlüütiliste kontode vahel on tihe seos, mis väljendub selles, et analüütiliste kontode algsaldode, deebet-ja kreeditkäivete ning lõppsaldode summad võrduvad vastavalt sünteetilise konto algsaldo, deebet- ja kreeditkäibe ning lõppsaldoga.

Raamatupidamislausend

Enne majandustehingu kajastamist kontodel koostatakse lausend.
Lausendis määratakse ära, milliseid kontosid tuleks debiteerida, milliseid krediteerida.

Kõigis lausendites peab konto(de) deebetisse kirjendatud summa võrduma konto(de) kreeditisse kirjendatud summaga.
Seost, mis tekib kontode vahel kahekordse kirjendamise tagajärjel nimetatakse kontode korrespondeeruvuseks.

Sellist raamatupidamislausendit, mis vormistatakse algdokumendil ja mis sisaldab peale debiteeritava(te) ja krediteeritava(te) kontode ka muud infot, nimetatakse kirjendiks.

Raamatupidamiskirjend peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) majandustehingu kuupäev;
2) raamatupidamiskirjendi järjekorranumber;
3) debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ja vastavad summad;
4) majandustehingu lühikirjeldus;
5) algdokumendi (koonddokumendi) nimetus ja number.

Kirjendi alusel tehakse raamatupidamiskanne päevaraamatusse (registritesse) ja viimase alusel konteering pearaamatu kontodesse.

  • Järgmisena loe kindlasti:

    KUHU NEID RAAMATUPIDAMISKANDEID TEHAKSE?

    Millised on need raamatupidamsregistrid kuhu raamatupidamiskandeid tehakse ja milline erinevus on ühekordse- ja kahekordse kirjendamise registritel…

    Jätka Lugemist »

Aruannete koostamise kord

Raamatupidamise sise-eeskirjade selles osas näidatakse milliseid aruandeid ettevõttes koostatakse, millised on esitamise tähtajad.

Millised aruanded on perioodilised ja millised ühekordsed.

Näiteks : Perioodilised aruanded (igakuised) on järgmised:

1) ostjate maksmata arvete aruanne
2) tarnijate maksmata arvete aruanne
3) tulude- kulude aruanne
4) maksudeklaratsioonid

Perioodilisi aruandeid koostatakse igakuiselt.

Bilanss ja kasumiaruanne koostatakse majandusaasta aruande koostamisel.

Majandusaasta lõpus koostatakse aastaaruanne, mille eesmärgiks on anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ning rahavoogudest.

Aastaaruanne koosneb järgmistest osadest:

1) raamatupidamise aastaaruanne
2) tegevusaruanne
3) kasumi jaotamise ja kahjumi katmise ettepanek
4) audiitori järeldusotsus (kellel on kohustus)
5) aastaaruande kinnitamine
6) informatsioon ettevõtte põhiaktsionäridest, osanikest või liikmetest

Raamatupidamise aastaaruanne koosneb neljast põhiaruandest:

• bilanss
• kasumiaruanne
• rahavoogude aruanne
• omakapitali liikumiste aruanne

ja lisadest.

Lisade eesmärk on põhiaruannete kirjete selgitamine ning detailide välja toomine.

Kasutatud kirjandus

M.Rebane, A.-E.Visberg, Sissejuhatus raamatupidamisse. Raamatupidamise alused, Külim, 1996
K.Kallas, Finantsarvestuse alused, TRT, 2002
L.Alver, J.Alver, Finantsarvestus: põhikursus, Deebet, 2009
K.Kallas, Raamatupidamisarvestuse rahvusvaheline kooskõlastamine, Külim 1997
A.Allikvee, Raamatupidamise sise-eeskirjade koostamine, Teabekirjanduse OÜ, 2008

Raamatupidamiskohustuslase kasutatavad arvestuspõhimõtted ja informatsiooni esitusviis

Raamatupidamise sise- eeskirjades näidatakse kuidas toimuvad ettevõttes :

• rahaliste vahendite arvestus
• nõuete ja ettemaksete arvestus
• varude arvestus
• põhivara arvestus
• kohustuste arvestus

Rahaliste vahendite arvestus

Kuna kassaarvestuse korda Eesti raamatupidamise seadus ei reguleeri siis kehtestatakse arvestuse kord ja dokumenteerimine oma sise-eeskirjadega. Kassaarvestus võib näiteks toimuda ka ainult kassaraamatus, mille kannete õigsust kinnitab vastutav isik oma allkirjaga. Samas aga peab kassaarvestus võimaldama kassas oleva sularaha jäägi tuvastamist iga päeva lõikes.

(Riigikohtu 2002.aasta 2.oktoobri otsuse nr 3-3-1-40-02 kohaselt ei pea kassa sissetulekute ja väljaminekute kohta koostama eraldi ordereid, kui kassaraamat viitab muudele algdokumentidele ning kassaraamatu kannete vastavus algdokumentidel näidatud arvandmetega on kontrollitav.)

Kui ettevõttes on vajalik koostada kassaordereid, siis peavad orderitel olema täidetud dokumentidele esitatud nõuded. Siin tuuakse eraldi välja  millised on nõuded kassakäibe dokumentidele ja millal vormistatakse.
Näiteks, sissetuleku dokument vormistatakse tehingu toimumisel ja väljastatakse kliendile. Väljamineku dokumendil peab olema sularaha arvestuse eest vastutava isiku allkiri.

Nõuete ja ettemaksete arvestus

Lühiajalised nõuded ja tehtud ettemaksud liigitatakse gruppide kaupa järgmiselt:

• nõuded ostjate vastu
• maksude ettemaksed ja tagasinõuded
• muud lühiajalised nõuded
• ettemaksed teenuste eest

Ettevõtete praktikas sisaldab bilansikirje “Nõuded ostjate vastu sageli olulisel hulgal ebatõenäoliselt laekuvaid arveid. Kui aga võlgniku maksevõime on madal ja tekib kahtlus maksete laekumises, tuleb nõudeõiguse nominaalväärtust vähendada. Selleks kantakse ostjatelt laekumata arved, mille laekumise tõenäolisuse kaheldakse, kuluks. Kasumiaruande skeem 1 puhul tuleb kanda ebatõenäolised arved kasumiaruandes kirjele mitmesugused tegevuskulud.
Kehtestage ettevõttesisesed nõuete hindamise põhimõtted ja tegevusplaan. Põhimõtete koostamisel tuleks lähtuda ettevõtja antavatest maksetähtaegadest: üldjuhul on makse tähtaegadeks 7–30 päeva ja seega võiks öelda, et kui antud tähtajaks nõuded laekunud ei ole, on need maksetähtaja ületanud nõuded ning nendega tuleks viivitamatult tegelema hakata.

“Muud lühiajalised nõuded”. Kui juhatuse liige teeb sularaha arveldusi sagedamini on soovitav määrata sise-eeskirjadega kindlaks arvelduste ja aruandluse kord ning luua raamatupidamises selle jaoks eraldi konto. Paljudes väikestes äriühingutes kus kogu sularaha ongi juhatuse liikme käes kasutatakse taolist arvelduste kontot tihti kassakonto asemel. Sellise kuluaruande konto eelis on see, et erinevalt kassast võib saldo olla nii deebetis kui ka kreeditis. Kui arvelduste saldo pikemat aega näitab juhatuse liikme võlgnevust äriühingule ning võlgnevuse saldo ületab märkimisväärselt käibeid, siis on riskide maandamiseks otstarbekas arvestada igakuiselt saldolt intressi määraga mis on kehtestatud Rahandusministri 29.12.1999 määrusega nr 120-RTL2000, 1,2. Alates 1.01.2010 laenuintressi alammääraks on 2% aastas.

Varude arvestus

Varud on varad, mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus, toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus, tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel. Keskne küsimus varude arvestuses on nende maksumuse määratlemine.

Eristada tuleb materjalide ja kaupade soetusmaksumust, mis moodustub nende ostuhinnast ning muudest soetamisega seotud kuludest, mis on vajalikud varu viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse (veokulud, tollimaks jm).

Valmistoodang ja lõpetamata toodang võetakse arvele nn tootmisomahinnas, mis sisaldab nii otseseid tootmiskulusid (materjali maksumus, tööliste palgad jne) kui ka tootmise üld- kulusid (tootmisseadmete amortisatsioon, remondikulu, tootmisega seotud juhtkonna palgad jne), milleta nende varud ei oleks praeguses koguses ja seisundis.

Varude soetusmaksumusse ega tootmisomahinda ei lülitata kulusid, mida käsitletakse perioodikuludena ning kajastatakse kasumiaruandes eraldi, näiteks normaalsest suuremad tootmiskaod, ladustamisega seotud kulud, v.a. juhul, kui need on vältimatud tootmisprotsessi käigus, üldkulud, mis ei ole vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse, turustuskulud.

Varusid kajastatakse bilansis nende soetusmaksumuses või neto realiseerimismaksumuses sõltuvalt sellest, kumb on madalam.

Varude soetusmaksumuse viimine vastavusse neto realiseerimismaksumusega vastab arvestusprintsiibile, mille kohaselt vara ei tohi olla arvel kõrgema väärtusega, kui loodetakse saada tulu selle müügist. Hea raamatupidamistava kohaselt peaks allahindlus toimuma individuaalselt erinevate kaupade või toodete lõikes.

Allahindluse põhjused ja summad tuleb korrektselt dokumenteerida. Kui kahju selgub alles siis, kui väärtust kaotanud varu madala hinnaga müüakse maha või veetakse prügimäele, tuleb kahju näidata tekkepõhiselt perioodil, mil see tegelikult tekkis.

Varude arvestussüsteem

Kastusel on kaks varude arvestussüsteemi;

• varu pidev (jooksev) arvestussüsteem,
• varu perioodiline arvestussüsteem.

Ettevõte teeb vastava valiku ning fikseerib selle raamatupidamise sise-eeskirjas.

Varu pidevat arvestussüsteemi iseloomustavad:

• üksikasjaliku arvestuse pidamine varu liikumise kohta (nii sissetuleku kui ka väljamineku kohta);
• müüdud varu soetusmaksumus määratakse sedamööda, kuidas seda müüakse;
• raamatupidamisandmed aruandeperioodi lõpul näitavad varu jääki ja tema soetusmaksumust;
• inventuure viiakse läbi kontrolli eesmärgil, raamatupidamise andmed ei pruugi alati kokku langeda varu inventuuri andmetega, kuna tegelikkuses võib esineda varuobjektide riknemisi, vargusi ja muid kadusid. See võimaldab kindlaks määrata varu vähenemist kadude või riknemise tõttu;
• selle süsteemi kasutamine võimaldab saada operatiivset infot varu tegeliku seisu kohta, mis võimaldab täpsemalt ajastada tellimusi.

Varude arvestuse pideva süsteemi peamiseks puuduseks peetakse tema suurt töömahtu, kuid süsteemi rakendamist hõlbustab arvutite ja teiste andmetöötlusseadmete (vöötkoodi lugemisseadmed, skannerid ) kasutamine.

Varu perioodilist arvestussüsteemi iseloomustavad:

• ei peeta aruandeperioodi jooksul üksikasjalikku arvestust varu väljamineku ja lõppjäägi
kohta, arvestust peetakse ainult sissetuleku kohta;
• varu lõppjääk ja väljaminek tehakse kindlaks perioodiliselt – kuu, kvartali või aasta lõpus;
• aruandeperioodi lõpul viiakse läbi olemasoleva varu inventuur;
• väljaläinud varu kogust ja soetusmaksumust määratakse inventuuri andmeil järgmiselt: varu jääk aruandeperioodi algul + varu sissetulek perioodi jooksul – varu jääk aruandeperioodi lõpul inventuuri andmeil.

Selle süsteemi puudused:

• puudub jooksev ülevaade varu struktuurist ja kogustest, seetõttu on kontroll varu üle nõrk;
• ei ole võimalik varu väljaminekust eristada puudujääkidele ja kadudele langevat osa.

Perioodilise süsteemi eeliseks peetakse arvestuse lihtsust. See süsteem ei eelda automatiseeritud andmetöötlussüsteemi. Selle rakendamisel tuleks kaaluda, kas see tasub ennast ära, sest võimaldab varjata varu puudujääke.

Varu hindamise meetodid

Äritegevuses on tavaline, et sama kauba (materjali) soetushinnad aruandeperioodi jooksul muutuvad. Üpris tavaline on olukord, kus varuobjektide hinnad aasta jooksul mitu korda muutuvad. Hindade muutumise tingimustes peab ettevõte valima varu jäägi (kajastub bilansis) ja väljamineku (kajastub kasumiaruandes) hindamise korra.

Finantsarvestuses ei ole eesmärgiks kajastada varu tegelikku (füüsilist) liikumist, vaid kajastada kuluna varu väljaminekut soetusmaksumuses (tootmisomahinnas). Arvestuse lihtsustamise eesmärgil on välja töötatud mitmeid meetodeid.

Raamatupidamise Toimkonna juhend nr 4 “Varud” võimaldab varu hindamisel kasutada kolme meetodit:

individuaalmaksumuse meetod;
kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetod;
FIFO meetod (first in, first out, esimesena sisse, esimesena välja).

Otsuse varu hindamise meetodi valiku kohta langetab ettevõtte juhtkond ja vastav otsus fikseeritakse raamatupidamise sise-eeskirjas.

Individuaalmaksumuse meetod

Kui varu üksikud objektid on üksteisest selgelt eristatavad, kuna neid on piiratud koguses, saab neid identifitseerida soetamise momendist kuni müügimomendini, siis lähtutakse nende soetusmaksumuse kindlaksmääramisel konkreetselt iga objekti soetamiseks tehtud kuludest (individuaalmaksumuse meetod). Seda meetodit kasutatakse kallihinnaliste kaupade nagu autod, unikaalsed kunstiväärtused, juveelitooted, tellimusel valmistatav mööbel jm.

Paraku ei ole konkreetse varuobjekti soetusmaksumuse määramine suurte koguste ja laia nomenklatuuri korral kuigi lihtne. Suure töömahukuse tõttu on ta ebapraktiline, seetõttu on enamlevinud kas FIFO- või kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetod.

Kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetod

Kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetodi rakendamisel loetakse varu iga üksiku objekti soetusmaksumuseks perioodi algvaru soetusmaksumuse ja perioodi jooksul soetatud objektide soetusmaksumuste kaalutud keskmist. Kaalutud keskmist võib ümber arvutada kas iga uue partii saabumise järel (nn libisev kaalutud keskmine) või üks kord iga teatud perioodi (nt nädal või kuu) lõpul (nn perioodiline kaalutud keskmine).

Kaalutud keskmise soetusmaksumuse arvutamise kord ja sagedus sätestatakse raamatupidamise sise-eeskirjas.

Bilansis näidatava varu lõppjäägi hindamine toimub järgmiselt:
1) arvutatakse keskmine soetusmaksumus algjäägi ja kogu sissetuleku kohta;
2) lõppjääk hinnatakse keskmises soetusmaksumuses.

Aruandeperioodil kulutatud materjali soetusmaksumus arvutatakse saldomeetodil:
ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK

Antud meetod ignoreerib asjaolu, et varu on kujunenud eri ajal ja erineva tegeliku soetusmaksumusega ning üldistab hinnaerinevused. Keskmise soetusmaksumuse meetod on käesoleval ajal enamkasutatav.

FIFO-meetod

FIFO-meetodi (nimetatakse ka järjekorra meetodiks) rakendamisel eeldatakse, et varu müüakse (kasutatakse) tema soetamise järjekorras (st esmalt kantakse kuluks algjääk, seejärel esimesena saabunud partii jne), seega lõppvarusse jäävad hilisemad partiid. Varu lõppjäägi soetusmaksumus arvutatakse viimasena saabunud ja veel müümata (kasutamata) partii (de) soetusmaksumustest lähtudes.

Aruandeperioodil müüdud kaupade (või tootmises kasutatud materjali) soetusmaksumus leitakse saldomeetodil:
ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK

FIFO-meetodit iseloomustab hindade pideva tõusu korral soodne mõju nii ärikasumi kujunemisele, sest varu kantakse kuluks väiksemana, kui ka bilansile, kuna lõppvaru näidatakse suuremana. Mida kõrgem on inflatsioon, seda efektiivsem on tulemus. Antud meetod võib osutuda kasulikuks finantsaruannete koostamisel. Näiteks laenu taotlemisel nõuab pank varalist tagatist, milleks võivad olla ka ettevõtte omanduses olevad varud, kasutades FIFO- meetodit saab neid näidata bilansis suuremana.

Rahvusvahelises arvestuspraktikas on kasutusel ka LIFO-meetod (“last in – first out” - viimasena sisse – esimesena välja). See on vastupidine meetod FIFO-le. RTJ 4 ei näe ette selle meetodi rakendamist Eesti arvestuspraktikas.

Eraldi varuliigina kajastatakse ” Müügiks ostetud kaupu” ja “Ettemakseid tarnijatele“.

Põhivara arvestus

Materiaalne põhivara on materiaalne vara, mida ettevõte kasutab toodete tootmisel, teenuste osutamisel või halduseesmärkidel ning mida plaanitsetakse kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta ja mille soetusmaksumuse alampiiri kehtestab iga ettevõtte ise.

Põhivarade ennetähtaegsel mahakandmisel vormistatakse põhivara mahakandmise akt.

Põhivara objekti arvele võtmisel määratakse tema kasulik eluiga ja selle alusel amortisatsiooni norm. Erandiks on piiramatu kasutuseaga objektid (maa, püsiva väärtusega kunstiteos, raama-tud jne.), mida ei amortiseerita.

Vara amortiseerimine algab tema kasutusele võtmisest ja seda tehakse kuni vara on täielikult amortiseerunud ja mahakantud. Kui täielikult amortiseerunud vara on kasutuses, hoitakse seda null- jääkväärtuses bilansis kuni vara eemaldatakse kasutusest. Põhivara müügi korral eemaldatakse bilansist põhivara soetusmaksumus kui akumuleerunud kulum. Põhivarade ennetähtaegsel mahakandmisel vormistatakse põhivara mahakandmise akt.

Ettevõtte vara kasutamisest

Ettevõtte tarbeks ostetud sõiduauto ettevõtluse otstarbel tehtavate sõitude kohta peetakse sõidupäevikut, kuhu märgitakse:

• sõiduauto omaniku või valdaja nimi või nimetus ja isiku- või registrikood;
• sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed;
• kuupäev ja sõiduauto spidomeetri alg- ja lõppnäit iga sõidukorra puhul;
• sõidu eesmärk iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega seotud sõidukorra puhul.

Ettevõtte sõiduautoga ei ole üldjuhul lubatud teha isiklikke sõite.

Erandjuhtudel sõiduauto isiklikeks sõitudeks kasutamise korral lähtutakse töötajalt hüvitise sissenõudmisel Rahandusministri vastavast määrusest, mis kehtestab ettevõtte sõiduauto isiklikuks otstarbeks kasutamise eest tasu määramise.

Kohustuste arvestus

Kohustused jagunevad lühiajalisteks ja pikaajalisteks kohustusteks. Kõik kohustused, mille täitmise täht aeg on 12 kuu jooksul, on lühiajalised ja need, mille täitmise tähtaeg on üle 12 kuu on pikaajalised. Kohustused jagunevad:

• võlakohustused
• ostjate ettemaksed
• võlad tarnijatele
• muud võlad
• maksuvõlad
• viitvõlad
• eraldised
• muud ettemakstud tulud

Võlakohustused jagunevad laenudeks ja kapitalirendi kohustusteks ja muudeks võlakohustusteks.

Viitvõlad jagunevad võlad töövõtjatele, dividendivõlad, intressivõlad, muud viitvõlad.
Töötasu arvestuse aluseks on töötajate lepingulised püsiandmed ja perioodi tööajatabeleid Puhkusekohustuse arvutamise aluseks on puhkuste ajakava. Bilansipäeval arvestatakse iga töötaja isiku lõikes puhkusekohustuse summa koos maksudega ja kajastatakse kirjel Võlad töövõtjatele.

Muude viitvõlgadena kajastatakse arveldusi aruandvate isikutega, arveldusi töötajatega lähetuskulude arvestamiseks ja maksmiseks ja muid tekkepõhiselt arvestatud kohustusi.

Varade ja kohustuste inventeerimine

Inventeerimisega täpsustatakse jooksvat raamatupidamisarvestust ja antakse täiendavat informatsiooni loomuliku kao, arvestusvigade, raiskamiste ja varguste kohta.

Inventuurid võivad olla mahu järgi kas täielikud või osalised.

Täieliku inventuuriga hõlmatakse ettevõtte kõiki vahendeid ja see viiakse läbi tavaliselt üks kord aastas, enne raamatupidamise aastaaruande koostamist.

Osalise inventuuriga kaasatakse ettevõtte varade või võlgade mingi liik ning seda võidakse läbi viia mitu korda aastas arvestusandmete täpsustamiseks ning tekkinud puudu- või ülejääkide kindlakstegemiseks.

Läbiviimise mooduse järgi tuntakse füüsilisi ja raamatupidamislikke inventuure.

Füüsilised inventuurid on nn aineliste varade inventuurid ja raamatupidamislikud on näiteks nõuete ja kohustuste kontrollimine raamatupidajate poolt.
Läbiviimise aja järgi jagunevad inventuurid korralisteks (kindla kuupäeva seisuga) ja erakorralisteks (ootamatud).

Korraliste inventuuride läbiviimise sageduse määrab iga ettevõte iseseisvalt, fikseerides tähtajad raamatupidamise sise-eeskirjades, näiteks:

Korraliste inventuuride läbiviimise tähtajad:
1) rahalised vahendid (üks kord aastas – majandusaasta lõpus).
2) materjalid ja kaup (üks kord aastas – majandusaasta lõpus).
3) ülejäänud varad ja bilansikirjed (iga majandusaasta lõpus).

Erakorralised inventuurid viiakse läbi :
1) varguste ja riisumiste juhtude avastamisel
2) tulekahju (viivitamata)
3) materiaalselt vastutavate isikute vahetumisel

Materiaalselt vastutav on töötaja, kes töölepingujärgsete ülesannete täitmise käigus vastutab äriühingule kuuluvate rahaliste ja muude materiaalsete väärtuste vastuvõtmise, hoidmise, väljastamise või kasutamise eest vastavalt materiaalse vastutuse lepingule.

Inventeerimise põhiobjektideks on: kassa, varud, arveldused, põhivara.

Majandusaasta lõpus inventeeritakse kõik varad ja kohustused ning koostatakse inventuuriaktid.

Inventuuri(de) läbiviimiseks määratakse komisjon(id), kusjuures läbiviimisse kaasatakse inimesi, kes ei ole materiaalselt vastutavad.

Inventeerimisel koostatakse varaloend. Inventeerimisel märgitakse loendi tühja veergu tegelik loetud kogus ja arvutatakse tegelik maksumus. Neid lugemistulemusi võrreldakse analüütilise või sünteetiliste kontode jääkidega.

Kõik väärtuse liigid, mille osas esinesid lahkuminekud arvestusjääkidest, kantakse võrdlusandmikku. Seal näidatakse erinevused nii rahas kui ka koguseliselt. Kõik puudu- ja ülejääkide põhjused peavad olema põhjendatud ja selgitatud materiaalselt vastutavate isikute poolt.

Ettevõtte juhataja poolt määratud komisjon koostab protokolli, kus näidatakse puudu-ja ülejääkide iseloom ning nende reguleerimiskord. Kõik kindlakstehtud puudujäägid, omastamised ja riknemiskaod kantakse kas kuludesse või jäävad süüdlase kanda.

Raamatupidamislike inventuuride puhul ei vormistata akte, vaid koostatakse raamatupidamise aruanded.

Kreditoorsete (tarnijad) ja debitoorsete (ostjad) võlgnevuste inventeerimine toimub majandusaasta lõpul saldoteadetega.

Tulude ja kulude kajastamine kasumiaruande kirjetel

Tulude arvestus

Tulude kajastamisel lähtutakse Raamatupidamise Toimkonna Juhendist RTJ- nr 10.
Tulusid ja kulusid kajastatakse tulude ja kulude vastavuse printsiibi alusel. See tähendab, et kulusid kajastatakse samas perioodis kui kajastatakse nendega seotud tulusid. Kulutused, mis on aruandeperioodist pikemad, kuuluvad periodiseerimisele lähtudes olulisuse printsiibist.

Sise-eeskirjas tuuakse välja kuidas on jaotatud ja liigitatud tulud e/v raamatupidamises.

Tulud jagunevad raamatupidamisarvestuses järgmiselt:

1) Müügitulud

Kuidas liigitatakse müügitulusid (kaupade müük, teenuste müük …).
Käibemaksukohustuslase puhul liigitatakse müügitulud veel vastavalt maksustamise määradele (20%,- määraga müük, 9%- määraga müük, 0%- määraga müük, maksuvaba müük).

2) Muud äritulud

Muude äritulude kirjetel kajastatakse ebaregulaarselt äritegevuse käigus tekkivaid tulusid vt RTJ-2 lisa 2 – kasumiaruande kirjete selgitus.

3) Finantstulud

Finantstulud jagunemist vaata samuti RTJ-2 lisast 2


Kulude arvestus

Kulude liigitamine toimub vastavalt valitud kasumiaruande skeemi nr 1 (2) kirjetele.
Kulusid kajastatakse samas perioodis kui kajastatakse nendega seotud tulusid.
Kulud, mis tehakse äritegevuse käigus, on kas perioodikulud või ettemakstud kulud.

Kulutused, mis on võrdsed aruandeperioodiga või pikemad, kuuluvad periodiseerimisele lähtudes olulisuse printsiibist. Sellisteks perioodideks on üldiselt kuu, kvartal, aasta.

Raamatupidamisregistrite pidamine

Kõik raamatupidamise algdokumendid on kohustuslik kirjendada raamatupidamisregistrites peale tehingut mõistliku aja jooksul, et oleks tagatud õigusaktidega ettenähtud aruannete tähtaegne esitamine RPS-e §6 lg2.

Iga raamatupidamise korraldaja peab ise määratlema kas selleks mõistlikuks ajaks on kord päevas, nädalas, kuus või aastas. Peaasi et kõik nõutavad aruanded erinevatele huvigruppidele (omanikele, juhtkonnale, riigile) õigeaegselt esitatud saaksid.

Raamatupidamisregister on raamatupidamisarvestuses kasutatav elektrooniline andmebaas või käsitsi koostatud arvestusraamat.

Sise-eeskirjades märgitakse ära millist raamatupidamisprogrammi kasutatakse arvestuse pidamisel, kui tihti koostatakse kontode liikumise aruandeid (väljatrükid programmist) . Arvestusraamatute pidamisel tuuakse välja milliseid registreid koostatakse.

Raamatupidamisregistreid võib vormistada ja säilitada sõltuvalt registrite pidamisel kasutatavaist tehnilistest vahenditest, kas käsitsi kirjutatud dokumendina, trükitud dokumendina (arvuti väljatrükk), arvuti infokandjatel.

Majandustehingute dokumenteerimine ja kirjendamise kord

Raamatupidamise sise-eeskirja selles osas tuuakse välja millised on ettevõttes esitatud nõuded algdokumentidele, arvestades Raaamatupidamise seaduses (RPS) § 7 ja Käibemaksuseaduses (KMS) § 37 arvetele esitatud nõudeid.

Samuti milliseid andmeid peab sisaldama raamatupidamiskirjend RPS-s § 6 ja millised tingimustel tehakse parandusi dokumentides ja registrites RPS-s § 10.

Algdokumentide käive ja säilitamine
Dokumendikäive on kõikide dokumentide liikumine nende koostamise või ettevõttesse saabumise momendist lõpetades arhiveerimisega.

  • Dokumentide koostamine

Selles osas kinnitatakse ettevõttes kasutamiseks sobivate algdokumentide loetelu.
Kes koostab ja allkirjastab dokumendid ja vastutab nende õigsuse eest?
Kes vastutab konkreetse töölõigu eest ja sellega seotud dokumentide koostamise eest.

Dokumentide vastuvõtmine
Kuidas toimub ettevõttesse saabuvate algdokumentide vastuvõtmine?
Kes kinnitab ja missugusel viisil. Tänapäeval võivad dokumendid tulla koos kaubaga, posti teel, interneti teel jne.

Dokumentide liikumine
Kes vastutab dokumentide edastamise eest?
Kes saadab välja arved, kuidas edastatakse lepinguid (enamik lepingutest on väga vajalikud raamatupidamises), kuidas liiguvad sissetulevad dokumendid raamatupidajale.

Dokumentide süstematiseerimine
Millistesse kaustadesse sorteeritakse algdokumendid, viis ja vastutaja.
Kus, kui kaua ja kuidas säilitatakse dokumente.
Näitks: Algdokumente sorteeritakse järgmiselt kaustadesse:

pangadokumendid -
arveldused ostjatega -
arveldused tarnijatega -
aruandvad isikud -
aruanded -
ajaliselt järjestatult
arvete numbri järgi
kirjendi numbri järgi
isikute kaupa
liikide kaupa


Algdokumente säilitatakse 7 aastat alates vastava majandusaasta lõpust.

Pikaajaliste kohustuste või õigustega seotud äridokumente tuleb säilitada 7 aastat pärast kehtimisaja möödumist.