Raamatupidamise ajaloost

Luca PacioliTeoreetilise aluse sai süsteemikindel arvepidamine 15.sajandi lõpul. Aastal 1494 ilmus Veneetsias matemaatikust frantsiskaani munga Luca Pacioli esimene arvestusalane teos “Summa de Arithmetica, Geometria, Proportioni, et Proportionalita”.

Pacioli kahekordse kirjendamise traktaat on olnud vundamendiks, millele baseeruvad praktiliselt kõik arvestusalased kirjutised. Sageli nimetatakse Paciolit “Raamatupidamise Isaks” kuigi ta ei leiutanud süsteemi välja, vaid kogus ja korraldas ning süstematiseeris mitmesuguseid majapidamistes ja kaupmeeste juures kasutusel olnud tehingute ülestähendamise viise.

Pacioli arvestussüsteem kujutas pöördepunkti arvestuse arengus. Selle peamine eesmärk oli hankida informatsiooni omanikule, andes aru ülesannete täitmisest ja olles krediidi andmise aluseks. Tehti vahet omaniku ja omandi vahel. Samas aga puudusid arvestusperioodi ja äritegevuse järjepidevuse mõisted, kasum toodi välja tehingu lõpetamisel, viiviseid ei arvestatud.

Ametlik arvestuse reeglistik võeti kasutusele 1673.a. Prantsusmaal, mis muuhulgas nõudis bilansi koostamist iga kahe aasta järel.

Raamatupidamise praktikas on kasutusel nii ühe- kui ka kahekordne raamatupidamise süsteem. Ühekordse raamatupidamise õpik ilmus kolmsada aastat pärast kahekordse raamatupidamise esimest õpikut.

Vahe ühekordse ja kahekordse raamatupidamise süsteemi vahel on kapitali ja tulemuste väljaselgitamise korras ja viisis.

Ühekordse arvestuse puhul majandustehing registreeritakse raamatupidamisregistris üks kord. Sellise andmete registreerimise tulemusel ei ole võimalik ilma varasid inventeerimata koostada bilanssi ja välja tuua majandustulemusi.

Kahekordset raamatupidamissüsteemi kasutades on tagatud arvestusandmete sisemise kontrolli võimalus, samuti saab koheselt selgitada majandustegevuse lõpptulemuse, ilma et oleks vaja ettevõtte varad täiendavalt üle lugeda.
Kahekordse kirjendamise meetodit kasutades kirjendatakse toimunud majandustehing vähemalt kahele kontole, ühe konto deebetisse ja teise konto kreeditisse (lihtkirjend).

Läbi aegade on kasutusel olnud mitmesuguseid raamatupidamise süsteeme.
Enam kasutusel olevate ja levinumate põhisüsteemide hulka kuuluvad – itaalia, saksa, prantsuse-inglise ja ameerika süsteemid.

itaalia süsteem ITAALIA SÜSTEEM

Arvestust peeti  kahes põhiraamatus. Kõik muudatused majandusüksuse varades kirjutati esiteks päevaraamatusse, seejärel pearaamatusse. Kindlaksmääratud ajal tehti kokkuvõtted ja toodi välja lõppseisud. Süsteemi arenedes hakati detailsema arvestuse pidamiseks kasutama mitmeid abiraamatuid, millede kokkuvõtteid võrreldi pearaamatu andmetega.

SAKSA SÜSTEEM

Süsteemi väljaarendamise aluseks oli vajadus võimaldada mitmel inimesel üheaegselt päevaraamatut pidada. Muudatuste registreerimine majandusüksuse varades jagati kahte ossa- muutused raha eest ja muudatused võlgu või mitte raha eest, seega peeti kahte päevaraamatut ühel ajal, kusjuures sissekanded neisse tehti iga päev. Pearaamatusse aga võis sissekandeid teha kas iga päev või teatava aja, näiteks nädala, kuu jne., kaupa.

saksa süsteem
prantsuse- inglise süsteem PRANTSUSE- INGLISE SÜSTEEM

Süsteem erines saksa süsteemist selle poolest, et majandustehingute  kronoloogiliseks registreerimiseks kasutati  mitut žurnaali, kus igas neist kajastati kindlat ühelaadsete tehingute rühma. Niisugune süsteem võimaldas ulatuslikumalt tööjaotust ja madalama kvalifikatsiooniga töötajate kasutamist, sest ühelaadsete tehingute kandmiseks kindlatesse žurnaalidesse ei olnud vaja tunda kõiki raamatupidamise reegleid.

AMEERIKA SÜSTEEM

Ameerika süsteemi iseärasuseks oli asjaolu, et kahe põhiraamatu asemel võeti kasutusele üks põhiraamat, kus igal leheküljel oli kaks osa- üks päevaraamatu ja teine pearaamatu jaoks. See süsteem nõudis tingimata abiraamatute pidamist. Süsteem sobis väikestele, suhteliselt püsiva tehingute ringiga ettevõttele.

ameerika süsteem

Kõigi kirjeldatud nelja süsteemi puhul kasutati pearaamatu andmeid käibeandmiku ja bilansi koostamiseks.

Bilanss

juuli 6, 2010 2 kommentaare

Raamatupidamisbilanss kajastab ettevõtte majanduslikku hetkeseisu.

Ettevõttes võib koostada bilanssi nii tihti kui vaja kas või iga majandustehingu järgselt aga see ei ole otstarbekas.

Mida lühem on periood, seda problemaatilisem on saada õiget infot majandustegevusest, sest mida kiiremini informatsioon on ette valmistatud seda suurem on vigade tekkimise tõenäosus.

Selle asjaolu tõttu  on aruandekuu tulemused vähem usaldatavamad kui kvartali tulemused ja need omakorda vähem usaldusväärsemad kui aastatulemused.

Raamatupidamise seaduse kohaselt tuleb bilanss koostada majandusaasta lõpu kuupäevaga ning võrdluseks jäetakse kõrvale eelmise aasta lõpu seis.

Bilanss kujutab endast kahe poolega tabelit, mille vasakut poolt nimetatakse aktivaks ja paremat poolt passivaks.

Bilanssi koostamine tabelina ei ole kohustuslik. Võib kasutada ka moodust, et algul esitatakse kõik aktiva kirjed ja siis passiva kirjed.

Lihtsustatud kujul võib bilansi põhiosa kujutada järgmiselt:

bilansi struktuur Bilansi aktivas kajastatakse ettevõtte varasid ning passivas nende varade katteallikaid ehk kust need varad on saadud.

Bilansi aktiva ja passiva elemente nimetatakse bilansikirjeteks.

Aktiva ja passiva kirjete loetelu on ära toodud Eesti Vabariigi raamatupidamise seaduse (RPS)- lisas nr.1.
Kui teie raamatupidamise aruandluses on kirjeid, mis seaduse loetelust puudub siis pole keelatud bilansi koostamisel see kirje sinna lisada. Bilansikirjete sisu on äratoodud Eesti Vabariigi Raamatupidamistoimkonna juhendites -RTJ2

Sõltuvalt bilansi poolest on tegemist aktiva- või passivakirjega.
Bilansi aktiva kirjete üldsumma peab võrduma bilansi passiva kirjete üldsummaga.

Aktivakirjed iseloomustavad ettevõtja käibe- ja põhivara koostist.
Passivakirjed iseloomustavad ettevõtja kohustuste ja omakapitali koostist.

Ettevõttes toimuvad majandusoperatsioonid toovad kaasa muutusi bilansi kirjetes.
Arvestuses tuleb alati lähtuda asjaolust, et iga majandustehing muudab vähemalt kahte bilansikirjet, millega kaasneb kas bilansi struktuuri- või bilansimahu muutus.

Võimalike bilansimuutustena esineb neli varianti, mille puhul aktiva ja passiva tasakaal jääb püsima:

1. muutus:
VARA ÜMBERPAIKNEMINE, kajastub ainult AKTIVAS,
bilansimaht ei muutu.

Näide. Kui ostate raha eest masina, siis ei tule mõelda, et bilansikirje “raha” muundus bilansikirjeks “masinad” , vaid pigem nii, et samaaegselt kirje “raha” vähenes ja kirje “masinad” suurenes. Selle tehingu tulemusena toimub muutus ainult bilansi aktiva struktuuris.

2. muutus:
VARA KATTEALLIKATE ÜMBERPAIKNEMINE, kajastub ainult PASSIVAS,
bilansimaht ei muutu.

Näide. Kui kasumijaotamise otsuse põhjal kannate puhaskasumist  kohustuslikku reservkapitali e/v põhikirjas ettenähtud osa, siis kirje “aruandeaasta puhaskasum” väheneb ja kirje “kohustuslik reservkapital” suureneb, toimub muutus ainult bilansi passiva struktuuris.

3. muutus:
VARA JA VARA KATTEALLIKATE SUURENEMINE, kajastub AKTIVAS ja PASSIVAS,
bilansimaht suureneb.

Näide. Pangast laenu saamine – saate raha, see suurendab panga saldot. Teiselt poolt aga suureneb kohustuse rida – tekib võlg panga ees ja täpselt samas suurusjärgus. Ühe laenutehinguga olete muutnud bilansi mõlemaid pooli suurenevalt võrdses osas.

4. muutus:
VARA JA VARA KATTEALLIKATE VÄHENEMINE, kajastub AKTIVAS ja PASSIVAS,
bilansimaht väheneb.

Näide. Kui enne võtsime laenu, siis nüüd maksame tagasi – maksate laenu tagasi, raha jääb vähemaks, see vähendab panga saldot. Teiselt poolt aga väheneb ka kohustuse rida – võlg panga ees kaob, täpselt samas suurusjärgus ning väheneb kogu bilansi passivapool. Ühe laenu tagasimaksega olete muutnud bilansi mõlemaid pooli vähenevas suunas ja võrdses osas.

Kuna ettevõtte tegevuses toimub majandustehinguid palju ja pidevalt siis kõiki jooksvalt bilansikirjetel muutustena kajastada on praktiliselt võimatu ja ebaotstarbekas.

Sellest tulenevalt on vajalik sisse seada iga bilansikirjele eraldi arvestus, mida tehakse kontodel.

Konto

Konto (it.conto) tähendab “arvet”.
Igale bilansi- ja kasumiaruande kirjele avatakse konto ja jooksvat arvestust peetakse taolistel üksikarvetel. See võimaldab majandustegevusest tulenevaid tehinguid jooksvalt näidata väljaspool bilanssi.

Kirjapildis võib kontot näha mitmeti. Näiteks konto “Kassa” väljavõte kujutab endast tabelivormi ehk raamatupidamisregistri väljavõtet. Kõige lihtsam vorm konto kujutamiseks on konto rist.

konto Konto rist

Kontol on kaks poolt DEEBET ja KREEDIT.

Bilansi järgi eristatakse aktiva- ja passivakontosid.
Kontod, kus registreeritakse varas toimuvaid muudatusi, on aktivakontod.
Ettevõtte kohustuste ja omakapitali muutumist kajastatakse passivakontodel.

aktiva passiva

Deebeti ja kreediti tähendus aktivakontodel ja passivakontodel on erinev.

Aktivakonto deebetis näidatakse algsaldo, suurenemine ja lõppsaldo.
Aktivakonto kreeditis näidatakse vähenemine.
Passivakonto kreeditis näidatakse algsaldo, suurenemine ja lõppsaldo.
Passivakonto deebetis näidatakse vähenemine.

Bilansi aktivakirjete summad kantakse algsaldona vastavate aktivakontode deebetisse.
Bilansi passivakirjete summad kantakse algsaldona vastavate passivakontode kreeditisse.
Kontode deebetisse kantud algsaldode üldsumma peab võrduma kontode kreeditisse kantud algsaldode üldsummaga.

Raamatupidamises kasutatakse veel aktiva- passivakontosid, kontraaktiva- ja kontrapassivakontosid ning tulemuskontosid.

Aktiva- passivakontosid kasutatakse mitmesuguste arvelduste arvestamiseks.
Neil kontodel võib üheaegselt esineda nii deebet- kui kreeditsaldo.

Kontraaktivakonto reguleerib mingi aktivakonto jääki, kuid ise on passivakonto iseloomuga. Niisuguseks kontoks, mida tavaliselt kasutavad kõik ettevõtted, on “Põhivara kulum”, mille saldo näitab, kui palju materiaalse põhivara soetusmaksumusest on juba mahaarvestatud kuludesse (näidatud kasumiaruandes). Sellel kontol peetakse arvestust nagu tavalisel passivakontol, kuid bilansis näidatakse selle konto saldo miinusmärgiga aktiva poolel. Sellega reguleeribki nimetatud konto aktivakontode jääki bilansis.

Kontrapassivakonto reguleerib mingi passivakonto jääki olles ise aktivakonto iseloomuga.
Näiteks: Oma aktiate või osade tagasiostmise puhul  kontol “Oma aktsiad või osad” saldo näidatakse miinusmärgiga bilansi passiva poolel.

Tulemuskontot kasutatakse toodangu, kaupade, teenuste jne müügitulemuste väljatoomiseks. Tulemuskontol puudub alg- ja lõppsaldo, sest müügitulemus- kasum või kahjum- kantakse arvestusperioodi lõpus sellelt kontolt perioodi kasumi(kahjumi) kontole.

Sõltuvalt info detailiseerituse astmest jaotatakse kontod sünteetilisteks (sünteesivateks) kontodeks (control accounts) ja analüütilisteks kontodeks (subsidiary accounts).

Analüütilised kontod detailiseerivad konkreetset sünteetilist kontot. Sünteetilistele kontodele on enamasti võimalik avada mitut analüütilist kontot. Näiteks sünteetilise konto “Nõuded ostjate vastu” analüütilistel kontodel peetakse arvestust konkreetsete ostjate (klientide) kohta.

Sünteetiliste ja anlüütiliste kontode vahel on tihe seos, mis väljendub selles, et analüütiliste kontode algsaldode, deebet-ja kreeditkäivete ning lõppsaldode summad võrduvad vastavalt sünteetilise konto algsaldo, deebet- ja kreeditkäibe ning lõppsaldoga.

Raamatupidamislausend

Enne majandustehingu kajastamist kontodel koostatakse lausend.
Lausendis määratakse ära, milliseid kontosid tuleks debiteerida, milliseid krediteerida.

Kõigis lausendites peab konto(de) deebetisse kirjendatud summa võrduma konto(de) kreeditisse kirjendatud summaga.
Seost, mis tekib kontode vahel kahekordse kirjendamise tagajärjel nimetatakse kontode korrespondeeruvuseks.

Sellist raamatupidamislausendit, mis vormistatakse algdokumendil ja mis sisaldab peale debiteeritava(te) ja krediteeritava(te) kontode ka muud infot, nimetatakse kirjendiks.

Raamatupidamiskirjend peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) majandustehingu kuupäev;
2) raamatupidamiskirjendi järjekorranumber;
3) debiteeritavad ja krediteeritavad kontod ja vastavad summad;
4) majandustehingu lühikirjeldus;
5) algdokumendi (koonddokumendi) nimetus ja number.

Kirjendi alusel tehakse raamatupidamiskanne päevaraamatusse (registritesse) ja viimase alusel konteering pearaamatu kontodesse.

  • Järgmisena loe kindlasti:

    KUHU NEID RAAMATUPIDAMISKANDEID TEHAKSE?

    Millised on need raamatupidamsregistrid kuhu raamatupidamiskandeid tehakse ja milline erinevus on ühekordse- ja kahekordse kirjendamise registritel…

    Jätka Lugemist »

Pearaamat ja selle koostamine

juuli 15, 2010 1 kommentaar

Pearaamatu puhul on tegemist sünteetilise arvestuse registriga kuhu registreeritakse kõik perioodi majandustehingud kontode lõikes. Siia koondatakse kõik perioodi kronoloogiline- ja süstemaatiline arvestus.

KUIDAS PEARAAMATU-REGISTRIT KOOSTADA?

Järgnev näide on lihtsustatud võimalus pearaamatu koostamiseks maatrikstabelina, milles tuuakse välja ka kontode käibeandmik. Kontode käibeandmikus on näha kõik kontol toimunud liikumised: algsaldo, debet-kreeditkäive ja lõppsaldo.

Maatrikssüsteemi kasutamise eeliseks on see, et iga pearaamatusse sisestatud number saab kantud üheaegselt nii konto deebetisse kui kreeditisse. See süsteem lihtsustab ja kiirendab Sinu tööd, eksimuste võimalus väheneb.

Pearaamat - NÄIDIS

Pearaamat - NÄIDIS

Esimese sammuna koosta excelis maatrikstabel, mis koosneb järgmistest lahtritest:
1. LAHTER- Deebetkontod
Selle lahtri alla reasta kõik oma kontoplaani kontod, kontoklasside lõikes.
Näiteks:  Meie kontoplaani näite järgi “maksuvõlad” kontoklass on 2150- nimeliseks muudab neljas number, mille kohta analüütilist arvestust peetakse abiregistris, pearaamatusse kantakse registri kokkuvõtted.

2. LAHTER- Kreeditkontod
Analoogselt eelmise lahtriga sisesta kontod veergudesse samas järjestuses.

KÄIBEANDMIKU OSA
3. LAHTER- Deebetkäive kokku
Siia sisesta igale reale valem, mis arvutab kokku vastava rea deebetkonto käibed horisontaalrealt.

TABELI KÕIGE ALUMINE RIDA- KREEDIT KOKKU
Selles reas võetakse kokku ülevalt alla kõik vastavate veergude kreeditkontod.

4. LAHTER- Kreeditkäive kokku
Sisesta igale reale valem, mis viitab vastava konto kreeditkonto kokkuvõttele tabeli alumiselt realt  KREEDIT KOKKU.

5. ja 6. LAHTER- Deebet- ja kreeditalgsaldod
Nendesse lahtritesse märgitakse eelmise perioodi vastavate deebet- ja kreeditkontode lõppsaldod.

7. LAHTER- Deebet lõppsaldo
Selle lahtri alla sisesta igale reale valem, mis liidab vastava konto deebet algsaldole deebetkäibe ja lahutab kreeditkäibe horisontaalrealt.

8. LAHTER- Kreedit lõppsaldo
Selle lahtri alla sisesta igale reale valem, mis liidab vastava konto kreedit algsaldole kreeditkäibe ja lahutab deebetkäibe horisontaalrealt.

NB! Lõppsaldode arvutamise juures peab olema tähelepanelik aktiva- passivakontode puhul, mida kasutatakse mitmesuguste arvelduste arvestamiseks (näit. aruandvad isikud). Neil kontodel (aktiva- passivakontod) võib üheaegselt esineda nii deebet kui ka kreeditsaldo.

KUIDAS PEARAAMATUT TÄITA?

Lae alla pearaamatu tööleht ja proovi pearaamatu täitmist iseseisvalt.

Pearaamat - tööleht

Harjutamiseks on soovitav registrid välja printida, selleks et kanda registrite andmed pearaamatusse käsitsi.

Ava pearaamatu töölehe fail ja võta ette esimene register.

REEGEL:
Pearaamatusse kantakse registrite KREEDITKONTO koondandmed.

Tee kindlaks milline on registri kreeditkonto korrespondeeruvad deebetkontod.

Otsi pearaamatu kreeditkontode ÜLEMISELT realt üles vastava registri kreeditkonto.

Liigu mööda pearaamatu veergu allapoole ja  otsi vasakult VEERUST üles vastavad korrespondeeruvad deebetkontod ning sisesta summad  lahtritesse.

Peale registri andmete sisestamist, kontrolli kas oled kõik kanded teinud.
Selleks vaata kas pearaamatu KREEDIT KOKKU ja registri KREEDIT KOKKU on võrdsed.

Sarnaselt sisesta pearaamatusse ülejäänud registrite koondsummad KREEDITKONTO järgi.

Pärast registrite andmete kandmist kontrolli kas pearaamat sisaldab kolme võrdsust:
Deebet algsaldo = Kreedit algsaldo ;  Deebetkäive kokku = Kreeditkäive kokku;  Deebet lõppsaldo = Kreedit lõppsaldo

Juhul kui kõik  saldod ja käibed on võrdsed siis on jäänud veel teha tulude- ja kulude kontode sulgemiskanded. See tähendab et tulu- ja kulu kontodelt tehakse kanded kontole “perioodi kasum või kahjum” nii, et nendele kontodele ei jää lõppsaldosid.

Videos näitame Sulle kuidas registrid ühendatakse pearaamatuga, selleks et iga muudatus registris kajastuks koheselt pearaamatus.

Alusta registrite täitmisega

Esimesed kogemused raamatupidamisest ja selle olemusest annab Sulle raamatupidamisregistrite (žurnaalide ehk raamatute, abiraamatute) täitmine.

Ühtse žurnaal-pearaamatu (kus kirjendatakse ettevõtte kõik majandustehingud) asemel hakkame täitma spetsiaalregistreid. Näiteks: Arveldusi tarnijatega peetakse registris- “tarnijate-register”, di kehtetuse.kassatehingute arvestust- “kassaregistris” jne

Perioodi lõpul koondatakse kõigi kasutatavate registrite kokkuvõtted süstemaatilisse registrisse- pearaamatusse.

Selleks, et saaksid harjutada majandustehingute raamatupidamisregistrisse kandmist, oleme koostanud Sinu jaoks vastava töölehe- “tarnijate-registri”. Registrit saad ise kohendada:  muutes-, lisades- ja eemaldades üleliigseid kontosid.
NB! Kui teed muudatusi jälgi, et valemid sisaldaksid lisatud ridu ja veerge.

Analoogselt võid koostada vajalikke registreid oma ettevõtte jaoks luues registrite kogumi, mis on omavahel seotud ühtseks süsteemiks ning mis perioodi lõpul koondatakse süstemaatilisse registrisse (pearaamat). Selline süsteem tundub esialgu keerulisem kui žurnaal-pearaamatu pidamine.

Millist varianti valida oma raamatupidamisarvestuse jaoks sõltub Sinu ettevõtte raamatupidamise eripärast, mahukusest, arvestusperioodide pikkusest jne.

Õppimiseks soovitame alustada erinevate registrite pidamise süsteemist. Täites erinevaid registreid ja tehes konteeringud iseseisvalt pearaamatu kontodele, tekib Sul parem arusaamine raamatupidamise olemusest ja süsteemsusest.

Tarnijate-register - tööleht
Pea meeles, et meie töölehed on koostatud informatiivsel ja abistaval eesmärgil.
Koostaja ei vastuta võimalike otseste ega kaudsete kahjude eest, mis tulenevad töölehtede Teiepoolsest kasutamisest.

Tarnijad on need kellelt me midagi ostame.
Arveldusi tarnijatega peetakse passiva kontol “Võlad tarnijatele”.

Võlad tarnijatele konto- LÕPPSALDO (kreeditsaldo) näitab e/v võlga oma tarnijatele tasumata arvete eest.
Kreeditkäibe kokkuvõte- KREEDIT KOKKU näitab perioodi jooksul e/v-sse sisse tulnud tarnijate poolt esitatud arvete kogusummat.
Deebetkäibe kogusumma- DEEBET KOKKU näitab perioodi jooksul arvete eest tasumise kogusummat.

Sellesse registrisse hakkame registreerima perioodi jooksul ettevõttesse saabunud arveid ja nende eest tasumisi koos majandustehingute kirjendamisega korrespondeeruvate kontode lõikes. Perioodi vahetusel tehakse registris kokkuvõtted, mille põhjal koostatakse koondkanne pearaamatusse.

Koostatud registris saad pidada kronoloogilist ja anlüütilist arvestust.
Analüütilise arvestuse puhul tuuakse välja tasumata jäänud võlasummad tarnijate lõikes.

MIDA PEAKSID TEADMA ENNEM KUI HAKKAD OMA DOKUMENTE LÄBI KANDMA?

Pea meeles, et äriühingud kasutavad tekkepõhist arvestusmeetodit. Tekkepõhine raamatupidamisarvestus on majandustehingute kajastamine vastavalt majandustehingu toimumisele, sõltumata sellest, kas sellega seotud raha on laekunud või välja makstud. Selle meetodi korral on tulud ja kulud tekkinud kohe kui majandustehing on sõlmitud.
Aruande koostamisel tehakse reguleerimis- ja lõpetamiskanded, mis võimaldavad määrata aruandeperioodi tulud ja kulud.

Pööra tähelepanu, et kõik dokumentidele esitatud nõuded oleksid täidetud.
Raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 järgi on algdokument majandustehingut kinnitav tõend ning millest kõrvalekaldumine põhjustab dokumendi kehtetuse.

Tulumaksuseaduse (TMS) järgi loetakse ettevõtlusega mitteseotud kuludeks muuhulgas ka väljamakseid, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ettevõtlusega mitteseotud kulud tuleb deklareerida TMS kohaselt vastaval TSD lisal ning maksustada tulumaksuga.

Vastavalt 2002. a 19. juunil tehtud Riigikohtu otsusele on raamatupidamisdokumentidel lubatud teha parandusi, täiendusi või lisada selgitusi muutmata toimunud tehingu sisu. Muuta ei ole lubatud arvnäitajaid. Seega kui dokumendil puudub nt ostja nimi ja/või aadress, võib need arvele lisada (Riigikohtu otsust nr 3-3-1-26-02)

Erinevalt eeltoodule võib ostja nime arvele lisamine tuua kaasa  sisendkäibemaksu mahaarvamise tühistamise.

Kui oled käibemaksukohustuslane siis pead hoolega jälgima käibemaksuseaduse
(KMS) § 37 sätestatud nõudeid algdokumentidele, mis kannab üldnimetust arve.

Kokkuvõtteks kontrolli, kas antud dokument on sinu:
ettevõttega seotud
ettevõtlusega seotud

Muidu võib siit tulla karistus:

• tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt
• sisendkäibemaksu mahaarvamine tühistatakse
• erisoodustusmaksud
• intressi nõue ja sellele lisaks ettevõtlusega mitteseotud kulult tulumaks

Kui oled käibemaksukohuslasena ja esitatud arve on koos käibemaksuga, siis jälgi:
• kas dokumendil on olemas väljastaja käibemaksukohuslase registreerimise (KMKR) number. Kui arvel puudub käibemaksukohuslase number siis arvele esitatud nõuete kohaselt sisendkäibemaksu ei tohi maha arvata. Eesti KMKR numbrit saad kontrollida Eesti KMKR nr otsingu registrist, mille leiad Maksu- ja tolliameti kodulehelt .
• kas kaup või teenus on soetatud maksustatava käibe tarbeks (KMS § 29 lg 1), maksuvaba käibe korral sisendkäibemaksu maha arvata ei saa.

KUIDAS REGISTRIT TÄITA LOE JUURDELISATUD JUHENDIT JA VAATA NÄIDIST

Tarnijate registrite täitmine - NÄIDE

Tarnijate registrite täitmine - NÄIDE

ANDMETE LAHTRID (esimene osa)

1. LAHTER – Kirjendi number
Selle lahtri oleme jaganud kaheks osaks, mis kokku moodustab raamatupidamiskirjendi numbri. Esimene osa tähistab registrit ja perioodi mille kohta register on koostatud. Teine osa näitab registreerimise järjekorra numbrit. Saadud number märgitakse majandustehingu aluseks olevale dokumendile vastavalt RPS § 7 lg(1) p.8. Meie näite kohaselt tuleb esimesele registreeritud dokumendile kirjutada: T10-1.

2. LAHTER – Dok. kuupäev
Siia märgi dokumendi esitamise kuupäev. NB! Dokumendi kuupäev ei pea langema alati registri perioodiga kokku.
Käibemaksuseaduse järgi on arvet aega esitada 7 päeva jooksul, arvates kauba ostjale kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise päevast mis tähendab, et ka sisendkäibemaksu võib maha arvestada sel perioodil, mil teenus osutati või kaup üle anti.
NB! Aruandluse koostamisel tuleb silmas pidada ka tulude ja kulude vastavuse printsiipi RPS §16 p6

Näide : Teenuse osutamise periood oli detsembrikuu. Arve väljastati kuupäevaga 7.jaanuar 2010. Ostjana võime sisendkäibemaksu maha arvata detsembris ja samuti kuulub kulu 2009.aasta detsembri kuusse.

3. LAHTER – Tarnija nimetus
Kirjuta tarnija nimi jättes äriühingu liigi (OÜ, AS…) kõige viimaseks kuna mahukama registri puhul on lihtsam ettevõtet üles leida.

4. LAHTER – Tehingu lühikirjeldus
Siia sisesta majandustehingu lühikirjeldus. Kui tegemist on regulaarse teenuse osutamisega on kasulik märkida ka millise perioodi eest arve on esitatud.

5. LAHTER – Dokumendi number

ALGSALDODE LAHTRID (teine osa)

6. LAHTER – Algsaldo
See lahter täidetakse ainult algsaldode alal kuhu tuuakse üle kõik eelmise perioodi lõpuks tarnijate lõikes tasumata jäänud võlasummad.

TARNIJATE KONTO DEEBETKÄIVE (kolmas osa)

7. LAHTER – Tasumine
Selle lahtri kokkuvõte näitab perioodi jooksul arvete eest tasumise kogusummat. Siia märgi arvete eest tasumised, andmed saadakse tavaliselt  panga- ja kassa registritest, olenevalt tasumise viisist. Analüütilise arvestuse pidamiseks märgitakse tasumised vastava tarnija ja dokumendi reale.

TARNIJATE KONTO KREEDITKÄIVE (neljas osa)

8. LAHTER – Korrespondeeruvad alakontod
Meie näite puhul on esitatud rendiarve koos käibemaksuga. Otsi üles veerg kontoga D-5201 “ruumide rent”. Kui Sinu e/v on käibemaksukohustuslane siis kirjuta sellesse lahtrisse summa ilma käibemaksuta, milleks on 3 900.-  Käibemaksu summa sisestamiseks liigu edasi ja otsi ülevalt veerg kontoga D- 2157 “Teistele tasutud käibemaks” ja märgi käibemaksu summa esitatud arve pealt, milleks on 780.- Peale kirjendamist jälgi, et korrespondeeruvate kontode kokkuvõte- KREEDIT KOKKU võrdub antud dokumendi kogusummaga, meie näites siis 4 680.-
Kui Sinu e/v ei ole käibemaksukohustuslane siis rendikuludesse kantakse kogu arve summa koos käibemaksuga.

LÕPPSALDO (viies osa)

9. LAHTER
Selle konto lõppsaldo on kreeditsaldo, mille KOGUSUMMA perioodi lõpuks näitab meie võlga tarnijatele. Kui oled kandnud tasumised tarnijate ja arvete lõikes siis näed tabelist millised arved, millistele tarnijatele on jäänud tasumata perioodi lõpuks.

Aruannete koostamise kord

Raamatupidamise sise-eeskirjade selles osas näidatakse milliseid aruandeid ettevõttes koostatakse, millised on esitamise tähtajad.

Millised aruanded on perioodilised ja millised ühekordsed.

Näiteks : Perioodilised aruanded (igakuised) on järgmised:

1) ostjate maksmata arvete aruanne
2) tarnijate maksmata arvete aruanne
3) tulude- kulude aruanne
4) maksudeklaratsioonid

Perioodilisi aruandeid koostatakse igakuiselt.

Bilanss ja kasumiaruanne koostatakse majandusaasta aruande koostamisel.

Majandusaasta lõpus koostatakse aastaaruanne, mille eesmärgiks on anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ning rahavoogudest.

Aastaaruanne koosneb järgmistest osadest:

1) raamatupidamise aastaaruanne
2) tegevusaruanne
3) kasumi jaotamise ja kahjumi katmise ettepanek
4) audiitori järeldusotsus (kellel on kohustus)
5) aastaaruande kinnitamine
6) informatsioon ettevõtte põhiaktsionäridest, osanikest või liikmetest

Raamatupidamise aastaaruanne koosneb neljast põhiaruandest:

• bilanss
• kasumiaruanne
• rahavoogude aruanne
• omakapitali liikumiste aruanne

ja lisadest.

Lisade eesmärk on põhiaruannete kirjete selgitamine ning detailide välja toomine.

Kasutatud kirjandus

M.Rebane, A.-E.Visberg, Sissejuhatus raamatupidamisse. Raamatupidamise alused, Külim, 1996
K.Kallas, Finantsarvestuse alused, TRT, 2002
L.Alver, J.Alver, Finantsarvestus: põhikursus, Deebet, 2009
K.Kallas, Raamatupidamisarvestuse rahvusvaheline kooskõlastamine, Külim 1997
A.Allikvee, Raamatupidamise sise-eeskirjade koostamine, Teabekirjanduse OÜ, 2008

Raamatupidamiskohustuslase kasutatavad arvestuspõhimõtted ja informatsiooni esitusviis

Raamatupidamise sise- eeskirjades näidatakse kuidas toimuvad ettevõttes :

• rahaliste vahendite arvestus
• nõuete ja ettemaksete arvestus
• varude arvestus
• põhivara arvestus
• kohustuste arvestus

Rahaliste vahendite arvestus

Kuna kassaarvestuse korda Eesti raamatupidamise seadus ei reguleeri siis kehtestatakse arvestuse kord ja dokumenteerimine oma sise-eeskirjadega. Kassaarvestus võib näiteks toimuda ka ainult kassaraamatus, mille kannete õigsust kinnitab vastutav isik oma allkirjaga. Samas aga peab kassaarvestus võimaldama kassas oleva sularaha jäägi tuvastamist iga päeva lõikes.

(Riigikohtu 2002.aasta 2.oktoobri otsuse nr 3-3-1-40-02 kohaselt ei pea kassa sissetulekute ja väljaminekute kohta koostama eraldi ordereid, kui kassaraamat viitab muudele algdokumentidele ning kassaraamatu kannete vastavus algdokumentidel näidatud arvandmetega on kontrollitav.)

Kui ettevõttes on vajalik koostada kassaordereid, siis peavad orderitel olema täidetud dokumentidele esitatud nõuded. Siin tuuakse eraldi välja  millised on nõuded kassakäibe dokumentidele ja millal vormistatakse.
Näiteks, sissetuleku dokument vormistatakse tehingu toimumisel ja väljastatakse kliendile. Väljamineku dokumendil peab olema sularaha arvestuse eest vastutava isiku allkiri.

Nõuete ja ettemaksete arvestus

Lühiajalised nõuded ja tehtud ettemaksud liigitatakse gruppide kaupa järgmiselt:

• nõuded ostjate vastu
• maksude ettemaksed ja tagasinõuded
• muud lühiajalised nõuded
• ettemaksed teenuste eest

Ettevõtete praktikas sisaldab bilansikirje “Nõuded ostjate vastu sageli olulisel hulgal ebatõenäoliselt laekuvaid arveid. Kui aga võlgniku maksevõime on madal ja tekib kahtlus maksete laekumises, tuleb nõudeõiguse nominaalväärtust vähendada. Selleks kantakse ostjatelt laekumata arved, mille laekumise tõenäolisuse kaheldakse, kuluks. Kasumiaruande skeem 1 puhul tuleb kanda ebatõenäolised arved kasumiaruandes kirjele mitmesugused tegevuskulud.
Kehtestage ettevõttesisesed nõuete hindamise põhimõtted ja tegevusplaan. Põhimõtete koostamisel tuleks lähtuda ettevõtja antavatest maksetähtaegadest: üldjuhul on makse tähtaegadeks 7–30 päeva ja seega võiks öelda, et kui antud tähtajaks nõuded laekunud ei ole, on need maksetähtaja ületanud nõuded ning nendega tuleks viivitamatult tegelema hakata.

“Muud lühiajalised nõuded”. Kui juhatuse liige teeb sularaha arveldusi sagedamini on soovitav määrata sise-eeskirjadega kindlaks arvelduste ja aruandluse kord ning luua raamatupidamises selle jaoks eraldi konto. Paljudes väikestes äriühingutes kus kogu sularaha ongi juhatuse liikme käes kasutatakse taolist arvelduste kontot tihti kassakonto asemel. Sellise kuluaruande konto eelis on see, et erinevalt kassast võib saldo olla nii deebetis kui ka kreeditis. Kui arvelduste saldo pikemat aega näitab juhatuse liikme võlgnevust äriühingule ning võlgnevuse saldo ületab märkimisväärselt käibeid, siis on riskide maandamiseks otstarbekas arvestada igakuiselt saldolt intressi määraga mis on kehtestatud Rahandusministri 29.12.1999 määrusega nr 120-RTL2000, 1,2. Alates 1.01.2010 laenuintressi alammääraks on 2% aastas.

Varude arvestus

Varud on varad, mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus, toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus, tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel. Keskne küsimus varude arvestuses on nende maksumuse määratlemine.

Eristada tuleb materjalide ja kaupade soetusmaksumust, mis moodustub nende ostuhinnast ning muudest soetamisega seotud kuludest, mis on vajalikud varu viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse (veokulud, tollimaks jm).

Valmistoodang ja lõpetamata toodang võetakse arvele nn tootmisomahinnas, mis sisaldab nii otseseid tootmiskulusid (materjali maksumus, tööliste palgad jne) kui ka tootmise üld- kulusid (tootmisseadmete amortisatsioon, remondikulu, tootmisega seotud juhtkonna palgad jne), milleta nende varud ei oleks praeguses koguses ja seisundis.

Varude soetusmaksumusse ega tootmisomahinda ei lülitata kulusid, mida käsitletakse perioodikuludena ning kajastatakse kasumiaruandes eraldi, näiteks normaalsest suuremad tootmiskaod, ladustamisega seotud kulud, v.a. juhul, kui need on vältimatud tootmisprotsessi käigus, üldkulud, mis ei ole vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse, turustuskulud.

Varusid kajastatakse bilansis nende soetusmaksumuses või neto realiseerimismaksumuses sõltuvalt sellest, kumb on madalam.

Varude soetusmaksumuse viimine vastavusse neto realiseerimismaksumusega vastab arvestusprintsiibile, mille kohaselt vara ei tohi olla arvel kõrgema väärtusega, kui loodetakse saada tulu selle müügist. Hea raamatupidamistava kohaselt peaks allahindlus toimuma individuaalselt erinevate kaupade või toodete lõikes.

Allahindluse põhjused ja summad tuleb korrektselt dokumenteerida. Kui kahju selgub alles siis, kui väärtust kaotanud varu madala hinnaga müüakse maha või veetakse prügimäele, tuleb kahju näidata tekkepõhiselt perioodil, mil see tegelikult tekkis.

Varude arvestussüsteem

Kastusel on kaks varude arvestussüsteemi;

• varu pidev (jooksev) arvestussüsteem,
• varu perioodiline arvestussüsteem.

Ettevõte teeb vastava valiku ning fikseerib selle raamatupidamise sise-eeskirjas.

Varu pidevat arvestussüsteemi iseloomustavad:

• üksikasjaliku arvestuse pidamine varu liikumise kohta (nii sissetuleku kui ka väljamineku kohta);
• müüdud varu soetusmaksumus määratakse sedamööda, kuidas seda müüakse;
• raamatupidamisandmed aruandeperioodi lõpul näitavad varu jääki ja tema soetusmaksumust;
• inventuure viiakse läbi kontrolli eesmärgil, raamatupidamise andmed ei pruugi alati kokku langeda varu inventuuri andmetega, kuna tegelikkuses võib esineda varuobjektide riknemisi, vargusi ja muid kadusid. See võimaldab kindlaks määrata varu vähenemist kadude või riknemise tõttu;
• selle süsteemi kasutamine võimaldab saada operatiivset infot varu tegeliku seisu kohta, mis võimaldab täpsemalt ajastada tellimusi.

Varude arvestuse pideva süsteemi peamiseks puuduseks peetakse tema suurt töömahtu, kuid süsteemi rakendamist hõlbustab arvutite ja teiste andmetöötlusseadmete (vöötkoodi lugemisseadmed, skannerid ) kasutamine.

Varu perioodilist arvestussüsteemi iseloomustavad:

• ei peeta aruandeperioodi jooksul üksikasjalikku arvestust varu väljamineku ja lõppjäägi
kohta, arvestust peetakse ainult sissetuleku kohta;
• varu lõppjääk ja väljaminek tehakse kindlaks perioodiliselt – kuu, kvartali või aasta lõpus;
• aruandeperioodi lõpul viiakse läbi olemasoleva varu inventuur;
• väljaläinud varu kogust ja soetusmaksumust määratakse inventuuri andmeil järgmiselt: varu jääk aruandeperioodi algul + varu sissetulek perioodi jooksul – varu jääk aruandeperioodi lõpul inventuuri andmeil.

Selle süsteemi puudused:

• puudub jooksev ülevaade varu struktuurist ja kogustest, seetõttu on kontroll varu üle nõrk;
• ei ole võimalik varu väljaminekust eristada puudujääkidele ja kadudele langevat osa.

Perioodilise süsteemi eeliseks peetakse arvestuse lihtsust. See süsteem ei eelda automatiseeritud andmetöötlussüsteemi. Selle rakendamisel tuleks kaaluda, kas see tasub ennast ära, sest võimaldab varjata varu puudujääke.

Varu hindamise meetodid

Äritegevuses on tavaline, et sama kauba (materjali) soetushinnad aruandeperioodi jooksul muutuvad. Üpris tavaline on olukord, kus varuobjektide hinnad aasta jooksul mitu korda muutuvad. Hindade muutumise tingimustes peab ettevõte valima varu jäägi (kajastub bilansis) ja väljamineku (kajastub kasumiaruandes) hindamise korra.

Finantsarvestuses ei ole eesmärgiks kajastada varu tegelikku (füüsilist) liikumist, vaid kajastada kuluna varu väljaminekut soetusmaksumuses (tootmisomahinnas). Arvestuse lihtsustamise eesmärgil on välja töötatud mitmeid meetodeid.

Raamatupidamise Toimkonna juhend nr 4 “Varud” võimaldab varu hindamisel kasutada kolme meetodit:

individuaalmaksumuse meetod;
kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetod;
FIFO meetod (first in, first out, esimesena sisse, esimesena välja).

Otsuse varu hindamise meetodi valiku kohta langetab ettevõtte juhtkond ja vastav otsus fikseeritakse raamatupidamise sise-eeskirjas.

Individuaalmaksumuse meetod

Kui varu üksikud objektid on üksteisest selgelt eristatavad, kuna neid on piiratud koguses, saab neid identifitseerida soetamise momendist kuni müügimomendini, siis lähtutakse nende soetusmaksumuse kindlaksmääramisel konkreetselt iga objekti soetamiseks tehtud kuludest (individuaalmaksumuse meetod). Seda meetodit kasutatakse kallihinnaliste kaupade nagu autod, unikaalsed kunstiväärtused, juveelitooted, tellimusel valmistatav mööbel jm.

Paraku ei ole konkreetse varuobjekti soetusmaksumuse määramine suurte koguste ja laia nomenklatuuri korral kuigi lihtne. Suure töömahukuse tõttu on ta ebapraktiline, seetõttu on enamlevinud kas FIFO- või kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetod.

Kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetod

Kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetodi rakendamisel loetakse varu iga üksiku objekti soetusmaksumuseks perioodi algvaru soetusmaksumuse ja perioodi jooksul soetatud objektide soetusmaksumuste kaalutud keskmist. Kaalutud keskmist võib ümber arvutada kas iga uue partii saabumise järel (nn libisev kaalutud keskmine) või üks kord iga teatud perioodi (nt nädal või kuu) lõpul (nn perioodiline kaalutud keskmine).

Kaalutud keskmise soetusmaksumuse arvutamise kord ja sagedus sätestatakse raamatupidamise sise-eeskirjas.

Bilansis näidatava varu lõppjäägi hindamine toimub järgmiselt:
1) arvutatakse keskmine soetusmaksumus algjäägi ja kogu sissetuleku kohta;
2) lõppjääk hinnatakse keskmises soetusmaksumuses.

Aruandeperioodil kulutatud materjali soetusmaksumus arvutatakse saldomeetodil:
ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK

Antud meetod ignoreerib asjaolu, et varu on kujunenud eri ajal ja erineva tegeliku soetusmaksumusega ning üldistab hinnaerinevused. Keskmise soetusmaksumuse meetod on käesoleval ajal enamkasutatav.

FIFO-meetod

FIFO-meetodi (nimetatakse ka järjekorra meetodiks) rakendamisel eeldatakse, et varu müüakse (kasutatakse) tema soetamise järjekorras (st esmalt kantakse kuluks algjääk, seejärel esimesena saabunud partii jne), seega lõppvarusse jäävad hilisemad partiid. Varu lõppjäägi soetusmaksumus arvutatakse viimasena saabunud ja veel müümata (kasutamata) partii (de) soetusmaksumustest lähtudes.

Aruandeperioodil müüdud kaupade (või tootmises kasutatud materjali) soetusmaksumus leitakse saldomeetodil:
ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK

FIFO-meetodit iseloomustab hindade pideva tõusu korral soodne mõju nii ärikasumi kujunemisele, sest varu kantakse kuluks väiksemana, kui ka bilansile, kuna lõppvaru näidatakse suuremana. Mida kõrgem on inflatsioon, seda efektiivsem on tulemus. Antud meetod võib osutuda kasulikuks finantsaruannete koostamisel. Näiteks laenu taotlemisel nõuab pank varalist tagatist, milleks võivad olla ka ettevõtte omanduses olevad varud, kasutades FIFO- meetodit saab neid näidata bilansis suuremana.

Rahvusvahelises arvestuspraktikas on kasutusel ka LIFO-meetod (“last in – first out” - viimasena sisse – esimesena välja). See on vastupidine meetod FIFO-le. RTJ 4 ei näe ette selle meetodi rakendamist Eesti arvestuspraktikas.

Eraldi varuliigina kajastatakse ” Müügiks ostetud kaupu” ja “Ettemakseid tarnijatele“.

Põhivara arvestus

Materiaalne põhivara on materiaalne vara, mida ettevõte kasutab toodete tootmisel, teenuste osutamisel või halduseesmärkidel ning mida plaanitsetakse kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta ja mille soetusmaksumuse alampiiri kehtestab iga ettevõtte ise.

Põhivarade ennetähtaegsel mahakandmisel vormistatakse põhivara mahakandmise akt.

Põhivara objekti arvele võtmisel määratakse tema kasulik eluiga ja selle alusel amortisatsiooni norm. Erandiks on piiramatu kasutuseaga objektid (maa, püsiva väärtusega kunstiteos, raama-tud jne.), mida ei amortiseerita.

Vara amortiseerimine algab tema kasutusele võtmisest ja seda tehakse kuni vara on täielikult amortiseerunud ja mahakantud. Kui täielikult amortiseerunud vara on kasutuses, hoitakse seda null- jääkväärtuses bilansis kuni vara eemaldatakse kasutusest. Põhivara müügi korral eemaldatakse bilansist põhivara soetusmaksumus kui akumuleerunud kulum. Põhivarade ennetähtaegsel mahakandmisel vormistatakse põhivara mahakandmise akt.

Ettevõtte vara kasutamisest

Ettevõtte tarbeks ostetud sõiduauto ettevõtluse otstarbel tehtavate sõitude kohta peetakse sõidupäevikut, kuhu märgitakse:

• sõiduauto omaniku või valdaja nimi või nimetus ja isiku- või registrikood;
• sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed;
• kuupäev ja sõiduauto spidomeetri alg- ja lõppnäit iga sõidukorra puhul;
• sõidu eesmärk iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega seotud sõidukorra puhul.

Ettevõtte sõiduautoga ei ole üldjuhul lubatud teha isiklikke sõite.

Erandjuhtudel sõiduauto isiklikeks sõitudeks kasutamise korral lähtutakse töötajalt hüvitise sissenõudmisel Rahandusministri vastavast määrusest, mis kehtestab ettevõtte sõiduauto isiklikuks otstarbeks kasutamise eest tasu määramise.

Kohustuste arvestus

Kohustused jagunevad lühiajalisteks ja pikaajalisteks kohustusteks. Kõik kohustused, mille täitmise täht aeg on 12 kuu jooksul, on lühiajalised ja need, mille täitmise tähtaeg on üle 12 kuu on pikaajalised. Kohustused jagunevad:

• võlakohustused
• ostjate ettemaksed
• võlad tarnijatele
• muud võlad
• maksuvõlad
• viitvõlad
• eraldised
• muud ettemakstud tulud

Võlakohustused jagunevad laenudeks ja kapitalirendi kohustusteks ja muudeks võlakohustusteks.

Viitvõlad jagunevad võlad töövõtjatele, dividendivõlad, intressivõlad, muud viitvõlad.
Töötasu arvestuse aluseks on töötajate lepingulised püsiandmed ja perioodi tööajatabeleid Puhkusekohustuse arvutamise aluseks on puhkuste ajakava. Bilansipäeval arvestatakse iga töötaja isiku lõikes puhkusekohustuse summa koos maksudega ja kajastatakse kirjel Võlad töövõtjatele.

Muude viitvõlgadena kajastatakse arveldusi aruandvate isikutega, arveldusi töötajatega lähetuskulude arvestamiseks ja maksmiseks ja muid tekkepõhiselt arvestatud kohustusi.

Varade ja kohustuste inventeerimine

Inventeerimisega täpsustatakse jooksvat raamatupidamisarvestust ja antakse täiendavat informatsiooni loomuliku kao, arvestusvigade, raiskamiste ja varguste kohta.

Inventuurid võivad olla mahu järgi kas täielikud või osalised.

Täieliku inventuuriga hõlmatakse ettevõtte kõiki vahendeid ja see viiakse läbi tavaliselt üks kord aastas, enne raamatupidamise aastaaruande koostamist.

Osalise inventuuriga kaasatakse ettevõtte varade või võlgade mingi liik ning seda võidakse läbi viia mitu korda aastas arvestusandmete täpsustamiseks ning tekkinud puudu- või ülejääkide kindlakstegemiseks.

Läbiviimise mooduse järgi tuntakse füüsilisi ja raamatupidamislikke inventuure.

Füüsilised inventuurid on nn aineliste varade inventuurid ja raamatupidamislikud on näiteks nõuete ja kohustuste kontrollimine raamatupidajate poolt.
Läbiviimise aja järgi jagunevad inventuurid korralisteks (kindla kuupäeva seisuga) ja erakorralisteks (ootamatud).

Korraliste inventuuride läbiviimise sageduse määrab iga ettevõte iseseisvalt, fikseerides tähtajad raamatupidamise sise-eeskirjades, näiteks:

Korraliste inventuuride läbiviimise tähtajad:
1) rahalised vahendid (üks kord aastas – majandusaasta lõpus).
2) materjalid ja kaup (üks kord aastas – majandusaasta lõpus).
3) ülejäänud varad ja bilansikirjed (iga majandusaasta lõpus).

Erakorralised inventuurid viiakse läbi :
1) varguste ja riisumiste juhtude avastamisel
2) tulekahju (viivitamata)
3) materiaalselt vastutavate isikute vahetumisel

Materiaalselt vastutav on töötaja, kes töölepingujärgsete ülesannete täitmise käigus vastutab äriühingule kuuluvate rahaliste ja muude materiaalsete väärtuste vastuvõtmise, hoidmise, väljastamise või kasutamise eest vastavalt materiaalse vastutuse lepingule.

Inventeerimise põhiobjektideks on: kassa, varud, arveldused, põhivara.

Majandusaasta lõpus inventeeritakse kõik varad ja kohustused ning koostatakse inventuuriaktid.

Inventuuri(de) läbiviimiseks määratakse komisjon(id), kusjuures läbiviimisse kaasatakse inimesi, kes ei ole materiaalselt vastutavad.

Inventeerimisel koostatakse varaloend. Inventeerimisel märgitakse loendi tühja veergu tegelik loetud kogus ja arvutatakse tegelik maksumus. Neid lugemistulemusi võrreldakse analüütilise või sünteetiliste kontode jääkidega.

Kõik väärtuse liigid, mille osas esinesid lahkuminekud arvestusjääkidest, kantakse võrdlusandmikku. Seal näidatakse erinevused nii rahas kui ka koguseliselt. Kõik puudu- ja ülejääkide põhjused peavad olema põhjendatud ja selgitatud materiaalselt vastutavate isikute poolt.

Ettevõtte juhataja poolt määratud komisjon koostab protokolli, kus näidatakse puudu-ja ülejääkide iseloom ning nende reguleerimiskord. Kõik kindlakstehtud puudujäägid, omastamised ja riknemiskaod kantakse kas kuludesse või jäävad süüdlase kanda.

Raamatupidamislike inventuuride puhul ei vormistata akte, vaid koostatakse raamatupidamise aruanded.

Kreditoorsete (tarnijad) ja debitoorsete (ostjad) võlgnevuste inventeerimine toimub majandusaasta lõpul saldoteadetega.

Tulude ja kulude kajastamine kasumiaruande kirjetel

Tulude arvestus

Tulude kajastamisel lähtutakse Raamatupidamise Toimkonna Juhendist RTJ- nr 10.
Tulusid ja kulusid kajastatakse tulude ja kulude vastavuse printsiibi alusel. See tähendab, et kulusid kajastatakse samas perioodis kui kajastatakse nendega seotud tulusid. Kulutused, mis on aruandeperioodist pikemad, kuuluvad periodiseerimisele lähtudes olulisuse printsiibist.

Sise-eeskirjas tuuakse välja kuidas on jaotatud ja liigitatud tulud e/v raamatupidamises.

Tulud jagunevad raamatupidamisarvestuses järgmiselt:

1) Müügitulud

Kuidas liigitatakse müügitulusid (kaupade müük, teenuste müük …).
Käibemaksukohustuslase puhul liigitatakse müügitulud veel vastavalt maksustamise määradele (20%,- määraga müük, 9%- määraga müük, 0%- määraga müük, maksuvaba müük).

2) Muud äritulud

Muude äritulude kirjetel kajastatakse ebaregulaarselt äritegevuse käigus tekkivaid tulusid vt RTJ-2 lisa 2 – kasumiaruande kirjete selgitus.

3) Finantstulud

Finantstulud jagunemist vaata samuti RTJ-2 lisast 2


Kulude arvestus

Kulude liigitamine toimub vastavalt valitud kasumiaruande skeemi nr 1 (2) kirjetele.
Kulusid kajastatakse samas perioodis kui kajastatakse nendega seotud tulusid.
Kulud, mis tehakse äritegevuse käigus, on kas perioodikulud või ettemakstud kulud.

Kulutused, mis on võrdsed aruandeperioodiga või pikemad, kuuluvad periodiseerimisele lähtudes olulisuse printsiibist. Sellisteks perioodideks on üldiselt kuu, kvartal, aasta.